Sisukaart

Vali keel:

Eesti keeles

Kodu > Andmebaas > Usbekistan > Tutvustus

Ole informeeritud

Prindi see leht

Tutvustus

Usbeki Islamiriik püsis kuni 18. sajandini vaheldumisi erinevate Kesk-Aasia, Araabia-Türgi, Tadžiki ja Mongoli hõimude kontrolli all, sattudes seejärel koos ülejäänud Kesk-Aasiaga Suurbritannia ja Venemaa koloniaalekspansiooni alla. Vene ekspansioon muutus eriti aktiivseks 1870. aastatel pärast Krimmi Sõda, kui vallutati Usbeki khaaniriigid ja Usbeki muutus Venemaa protektoraadiks. Pärast Esimest maailmasõda puhkenud jõuline vastupanu Punaarmeele ja bolševikele suruti lõpuks maha ja Nõukogude võim summutas katse moodustada demokraatlikult valitud rahvavalitsus. 1920. aastate esimesel poolel hävitati demokraatliku ajutise valitsuse ja antikommunistlikult meelestatud basmahhide sõjajõud. 1924. aastal moodustati Usbeki Nõukogude Sotsialistlik Vabariik, mis kuni 1929. aastani hõlmas oma koosseisus ka Tadžikistani. Põlumajanduse kollektiviseerimise kampaania põhjustas 1920. aastale lõpus ja 1930. aastate alguses Kesk-Aasias ulatusliku näljahäda. 1937. ja 1938. aasta poliitilise puhastuse käigus likvideeriti riigis peaaegu kõik „kodanlikud natsionalistid“, esimese põlvkonna poliitikud-kommunistid ja intellektuaalid. Lisaks hävitati kohalik rahvuskultuur ja tõmmati vägivaldselt uued etnilised piirid. 1930. aastatel alanud venestamispoliitika jätkus väikeste pausidega kuni 1980. aastateni. 1970. ja 1980. aastatel aktiivselt praktiseeritud niisutuspõllumajandus ja puuvillakasvatus põhjustasid Usbekistanis ökoloogilise katastroofi; agrokemikaalide liigkasutamine tingis joogiveevarude drastilise vähenemise ning Araali Mere kõrbestumise.

Pärast Nõukogude Liidu kokkuvarisemisele järgnenud põgusat suuremate demokraatlike vabadustega perioodi kuulutas Usbekistan end 1991. aastal iseseisvaks riigiks ja ühines Sõltumatute Riikide Ühendusega. Usbeki Nõukogude Keskpartei juhist Islam Karimovist sai Valgevenega sarnase autokaartliku ja repressiivse riigi president. Usbekistani riigikord, mis paneb inimesed mässama, on püsinud juba mõnda aega rahvusvahelise tähelepanu ja kriitika keskpunktis. 1999. aasta kevadel asutas Karimov Ohvrite Mälestuse Jäädvustamise Komisjoni, mis pidi uurima  ja analüüsima Nõukogude võimu ajal toime pandud poliitilisi repressioone. Paraku pole kõnealuse komisjoni tööst midagi kuulda.