Sisukaart

Vali keel:

Eesti keeles

Kodu > Andmebaas > Leedu > Ajalooline ülevaade > 1953-1991

Ole informeeritud

Prindi see leht

1953-1991

Troops parade to mark events of March 11Sõjaväeparaad 11. märtsi sündmuste tähistamiseks.

Kõik see põhjustas vastupanuliikumise jätkumist ka pärast relvastatud võitluse lõppu. Esimesena jätkasid vastupanu sajad põrandaalused noorteorganisatsioonid, mis nõukogude võimu poolt 1950. aastate lõpuks likvideeriti. 1960. Aastatel keskendus protestiliikumine usuvabaduse teemale. Umbes 1969. aastast hakkasid Leedu katoliiklased ja vaimulikkond kehtestama õigusi, mis neile Nõukogude Liidu konstitutsiooniga oli garanteeritud ja juhtisid maailma tähelepanu režiimi sihilikele katsetele hävitada riigis religioon. 17 000 allkirjaga petitsioon, milles mõisteti avalikult hukka võimude usuvastane tegevus, adresseeriti NSVL Kommunistliku Partei Peasekretär Leonid Brežnevile ja edastati talle ÜRO Peasekretäri kaudu. Hilisematest protestiavaldustest võib märkida leedu meremehe Simas Kudirka katset paluda Ühendriikides poliitilist varjupaika ja tema hilisem kõne Vilniuses mais 1971 toimunud kohtuistungil, kus ta nõudis Leedule sõltumatust. On veel V. Simokaitise ja tema abikaasa lennukihõivamise katse vabaduse nimel novembris 1970, Leedu intellektuaalide novembris 1971 avaldatud kiri dissidentide vaimuhaiglatesse paigutamise vastu ja tudengite venevastased demonstratsioonid rahvusvahelise käsipalli matši ajal Vilniuses juunis 1972. Kevadel 1972 pani leedu üliõpilane Romas Kalanta end Kaunases elusalt põlema, et väljendada protesti Nõukogude poliitika vastu ja nõuda vabadust Leedule. Tema matustest võttis osa tuhandeid inimesi ja need lõppesid vägivaldse konfliktiga rahva ja märulipolitsei vahel. Nõukogude võim üritas vastata kasvavale opositsiooniliikumisele arestide ja teiste repressioonidega, aga see ei aidanud – Leedu põrandaalune liikumine muutus järjest organiseeritumaks ja tugevamaks. Vastupanuliikumine koondus peamiselt ümber põrandaaluse väljaande „Leedu katoliku kiriku kroonika“. Leedu dissidendid protesteerisid avalikult Nõukogude poliitika vastu ja nõudsid okupatsiooni lõpetamist. 1979. aastal kirjutasid Balti dissidendid alla Balti apellile, nõudes Molotovi-Ribbentropi pakti tagajärgede likvideerimist ja Balti riikide iseseisvuse taastamist.

Nõukogude Liidu kokkuvarisemine Lääne surve all Külma sõja tingimustes ja perestroika algus andsid opositsiooniliikumisele uue jõu. 1987. aastal korraldati mitmeid demonstratsioone, mis lõpuks märulipolitsei poolt laiali aeti. 1988. a. keskpaiku moodustati intellektuaalide juhtimisel Leedu Reformiliikumine Lietuvos persitvarkymo sajudis, mis võttis oma tegutsemise aluseks demokraatlike ja rahvuslike õiguste kaitsmise programmi ja võitis üldrahvaliku populaarsuse. Sajudise tegevusest inspireerituna võttis Leedu Ülemnõukogu vastu konstitutsiooni muudatused Leedu seaduste ülimuslikkusest NSVL seadusandluse suhtes, annulleeris 1940. aastal vastu võetud otsused, mis kuulutasid Leedu NSVL osaks, legaliseeris mitmepartei süsteemi ja võttis vastu arvukalt tähtsaid otsuseid, mh. rahvusriigi sümboolika – lipu ja vapi –, kasutuselevõtu kohta riigis. Suur osa Leedu kompartei liikmeist toetas Sajudise ideid ja Sajudise toetusel valiti 1988. aastal Leedu KP Keskkomitee esimeseks sekretäriks Algirdas Brazauskas. 23. augustil 1989, 50 aastat pärast Molotovi-Ribbentropi pakti sõlmimist, et tõmmata maailma tähelepanu Balti rahvaste saatusele, ühendasid Balti ketis oma käed leedulased, lätlased ja eestlased, moodustades 600 kilomeetrises inimketi, mis ulatus Tallinnast Riiga ja Vilniusesse. Detsembris 1989 kuulutas Brazauskase juhitud Leedu KP end NSVL KP-st sõltumatuks ja organiseerus iseseisvaks parteiks, mis nimetas end 1990. aastal ümber Leedu Demokraatlikuks Tööparteiks.

1990. aastal võitsid Sajudise toetusega kandidaadid Leedu Ülemnõukogu valimised. 11. märtsil 1990 kuulutas Ülemnõukogu välja Leedu iseseisvuse taastamise. Leedu Ülemnõukogu nimetas ametisse riigijuhid, võttis samal päeval vastu ajutise põhiseaduse ja Leedu NSV lakkas olemast. Riigipeaks sai Vytautas Landsbergis ja Kazimira Prunskiene asus juhtima valitsust. 15. märtsil nõudis NSVL akti tühistamist ja alustas Leedu vastu poliitiliste ja majanduslike sanktsioonide rakendamist. Paari avaliku hoone hõivamiseks kasutati Nõukogude sõjaväge. Armee demonstreeris oma jõudu, sõites tankidega Vilniuse tänavatel. Leedulased, innustunud oma valitsuse tegevusest, avaldasid NSVL tegevuse suhtes vägivallatut vastupanu.

10. jaanuaril 1991 hõivasid Nõukogude-meelsed jõud Vilniuse tähtsaima trükikoja ja veel mõned hooned ja proovisid kukutada valitsust, toetades nn. Rahvuslikku Päästekomiteed. Kolm päeva hiljem vallutasid Nõukogude-meelsed sõjalist jõudu kasutades Vilniuse teletorni, tappes 14 relvastamata tsiviilisikut ja haavates 700 inimest. Isehakanud Rahvuslik Päästekomitee kuulutas valitsuse kukutatuks, kuid Ülemnõukogu ja valitsushoonete vallutamist ei järgnenud. Moskva ei suutnud Leedu iseseisvusliikumist purustada, sest vaba maailm avaldas NSVL tegevuse suhtes tugevat kriitikat, pealegi puudus Moskval Leedus igasugune toetus. Leedu valitsus jätkas tööd. 9. veebruaril toimunud referendumil hääletas üle 90% osalenust (76% hääleõiguslikest kodanikest) sõltumatu ja demokraatliku Leedu poolt. Samal ajal jätkasid Nõukogude sõjajõud ja julgeolekuväed kutsealuste sunniviisilist väeteenistusse võtmist, hõivasid juhuslikke hooneid, ründasid tollipunkte ning tapsid mõned tolli- ja politseiametnikud. 1991. aasta augustiputši ajal võtsid Nõukogude väeüksused Vilniuses ja teistes linnades üle mitmeid side- ja valitsushooneid, kuid pöördusid hiljem, pärast putši ebaõnnestumist, kasarmutesse tagasi. Leedu valitsus keelustas kommunistliku partei ja andis korralduse kompartei varade konfiskeerimiseks. Esimesena tunnustas iseseisvat Leedu Vabariiki Island, seejärel teised lääneriigid ja lõpuks, 17. septembril 1991 ka Venemaa. 17. septembril 1991 sai Leedu koos teiste Balti riikidega ÜRO liikmeks ja kuulus taas vabade riikide perre. 50 aastat kestnud okupatsiooni tagajärjed olid rängad. Ligikaudseil hinnanguil kaotas Leedu ajavahemikus 1940–1990 sõja, hävitustöö ja repressioonide, aga ka emigratsiooni ja küüditamiste tõttu ¼ elanikkonnast. Ainuüksi aastatel 1940–1952 kaotas Leedu 780 922 elanikku. Nõukogude okupatsioonist tingitud materiaalseid kaotusi hinnatakse 28 miljardile USA dollarile. Läheb veel aastakümneid, enne kui paranevad haavad, mida tekitasid Leedule 50 aastat kommunismi.



Faktid

  • Leedu kaotas kommunistliku okupatsiooni tõttu 780 000 kodanikku
  • Leedu okupeeriti Nõukogude Liidu poolt 15. juunil 1940

Kirjandus