Sisukaart

Vali keel:

Eesti keeles

Kodu > Andmebaas > Leedu > Ajalooline ülevaade > 1941-1953

Ole informeeritud

Prindi see leht

1941-1953

Enamus Ajutise Valitsuse liikmeist arreteeriti ja Leedus kehtestati okupatsioonirežiim. See seadis rahvusliku vastupanuliikumise eesmärgiks taastada riiklik iseseisvus lääne liitlasriikide abil. Teisiti läks Eestis ja Lätis, kus sakslased värbasid kohalikku elanikkonda Waffen-SS-i. 1944. aastal moodustasid natsivõimud 20 000-mehelise Leedu Territoriaalse Kaitseväe kindral Povilas Plechaviciuse juhtimisel võitluseks Nõukogude partisanide vastu. Sakslased mõistsid kiiresti, et selline sõjavägi ohustab nende okupatsioonirežiimi. Vanem isikkoosseis arreteeriti 15. mail 1944 ja kindral Plechavicius saadeti Salaspilsi koonduslaagrisse. Umbes pooled püssi alla jäänud mehed moodustasid partisanisalgad  ja hargnesid maapiirkondadesse, et valmistuda partisanisõjaks Nõukogude armee vastu, sest Idarinne lähenes. 1944. aastal okupeeris Punaarmee taas Leedu. Kehtestati Nõukogude võim ja algas mobilisatsioon Punaarmeesse.

Leedu ühiskond nägi Nõukogude Liidus okupeerivat riiki. Seetõttu hoidusid kutsealused mehed kõrvale teenistusest Punaarmees.  Leedu elanikkonna seisukoht mobilisatsiooni suhtes, mis väljendus väeteenistusest hoidumises, selle ignoreerimises ja enda varjamises mobilisatsiooni eest, oli tingitud inimeste negatiivsest hoiakust võõrarmeesse värbamise vastu. Soov hoiduda okupeeriva võimu mobilisatsioonist kujunes välja natsiokupatsiooni ajal. Rahvas oli teadlik Atlandi harta põhisätetest ja lootis kasutada neid Leedu riigi iseseisvuse taastamiseks. 1. jaanuaril 1945 oli Leedus 58 620 väeteenistusest kõrvalehoidjat. Mobilisatsiooni boikoteerimisega väljendati oma vastupanu Nõukogude okupatsioonile. Nõukogude võim suhtus väeteenistusest hoidujatesse kui partisanidesse ja põrandaaluse tegevuse liikmetesse. Seepärast koheldi neid sageli kui osalejaid relvastatud vastupanus, neid ähvardati vangla või surmanuhtlusega; mehi arreteeriti, piinati ja hukati. Järgnevad kokkuvõtted põhinevad arhiiviandmetel: sõjaliste karistusoperatsioonide käigus 1944–1945 tapeti umbes 5000 kaitsetut inimest. Nõukogude võimu poolt 9. veebruaril 1945 välja kuulutatud amnestia kukkus läbi, sest vaid 8 896 meest sai enne juunit 1945 tagasi oma õigusliku staatuse. Pärast Nõukogude-Saksamaa sõja lõppu kuulutasid Nõukogude võimukandjad 3. juunil 1945 välja teise amnestia. Juulist 1944 kuni 1. detsembrini 1945 rehabiliteeriti veel 36 144 meest (mis sisuliselt tähendas nende registreerimist Nõukogude repressiivorganites ja neile ajutiste isikut tõendavate dokumentide väljastamist). Neist 27 361 olid väeteenistusest kõrvalehoidjad (teistel andmetel oli neid 34 589), desertööre oli 2 423 (teistel andmetel 2 522)  ja 6 259 olid partisanid. 1957. aastaks oli õigusliku staatuse tagasi saanud 38 838 isikut, kellest 8 350 olid partisanid, 30 488 väeteenistusest kõrvalehoidjad, desertöörid jt. Rehabiliteeritute suhtes rakendati erinevaid survemeetmeid. Neist pooled pidid end varjama või Leedust lahkuma. Umbes 10% rehabiliteeritud „desertööridest“ ja 8% „väeteenistusest kõrvale hoidjatest“ vangistati.

Kuna Nõukogude võim tegutses Leedus aastal 1944 sama moodi kui 1940–1941 ja alustas kohe massiliste arreteerimiste ja küüditamistega, sündis kodanike vastureaktsioonina okupantide vastu kohe ka vastupanuliikumine ja sissetungijate vastu alustati partisanisõda. Leedu vastupanu oli hästi organiseeritud, ühtse käsuliiniga partisaniüksused suutsid efektiivselt kontrollida suur maapiirkondi kuni 1949. aastani. Leedus tegutses koos põrandaaluste organisatsioonidega hinnanguliselt umbes 100 000 partisani. Kui Nõukogude armee või NKVD eriüksustega ei toimunud parajasti otsest võitlustegevust, häiriti nõukogude korra kindlustumist luure- ja varitsustegevuse, sabotaaži, kohalike kommunistidest aktivistide ja ametnike salamõrvade, vangistatud partisanide vabastamise ja põrandaaluste ajalehtede trükkimisega. Tabatud leedu metsavendi piinati ja nad hukati, nende lähedased küüditati Siberisse. Survevahendid nõukogudevastaste talupidamiste ja külakogukondade vastu olid karmid. NKVD üksused – rahva omakaitse salgad – kasutasid vastupanu murdmiseks šokitaktikat ja panid külaplatsidele vaatamiseks välja hukatud partisanide laibad. 16. veebruaril 1949 kirjutati Leedu Vabadusvõitlejate Liidu kongressil alla Leedu tuleviku deklaratsioonile. Sellele andsid oma allkirja brigaadikindral Jonas Žemaitis ja teised territoriaalsete relvaüksuste  komandörid. Deklaratsioonis seisis, et taas-ülesehitatud Leedust saab tulevikus demokraatlik riik, mis tagab võrdsed õigused igale kodanikule ja mis on rajatud vabadusele ja demokraatlikele väärtustele. Deklaratsioon kuulutas kommunistliku partei kuritegelikuks organisatsiooniks. 1950. aastate alguseks olid nõukogude väed hävitanud suurema osa Leedu rahvuslikust vastupanuliikumisest. Nõukogude spioonide poolt Läänes kogutud luureandmed ja  vastupanuliikumisse imbunud KGB agendid kõrvuti ulatuslike operatsioonidega kohapeal 1952. aastal lõpetasid nõukogudevastase tegevuse. Pranas Koncius oli viimane vabadusvõitleja, kes hukkus tulevahetuses Nõukogude relvasalgaga 6. juulil 1965. Benediktas Mikulis, üks viimastest teada olevatest metsavendadest, ilmus välja 1971. Ta arreteeriti 1980. aastatel ja viibis mitu aastat vanglas. Mitmed partisanid panid relvad maha, kui nõukogude võimuesindajad pärast Stalini surma 1953. aastal neile amnestiat lubasid. Üksikuid relvakokkupõrkeid jagus veel 1960. aastatesse. Teadaolevalt tegutsesid viimased metsavennad ja hoidsid haarangutest kõrvale kuni 1980. aastateni.

NSVL  repressiivorganid NKVD/NKGB kasutasid põrandaaluse tegevuse mahasurumiseks tõsiseid survevahendeid. Suurem osa meetmeid olid vastuolus rahvusvahelise  õiguse (Haagi ja Genfi konventsioonid), NSVL Konstitutsiooni ja nõukogude seadusandlusega. Sellisteks meetmeteks olid: a) relvastatud vastupanust osavõtnute perede väljasaatmine; b) vastupanust osavõtnute piinamine; c) psühholoogiline sõda: tapetud võitlejate laipade avalik näitamine; d) vastupanuliikumise sümbolite, eraldusmärkide ja mundri kasutamine MGB-KGB agentide-provokaatorite poolt; e) sõjaväelised karistusaktsioonid vastupanust osavõtjate ja nende toetajate vastu. Relvastatud vastupanust osavõtnute perekondi küüditati ilma juurdluse või kohtuotsuseta suvest 1945 kuni septembrini 1953 (perekondade kogu vara konfiskeeriti). Enamus küüditatuist suri nälja ja haiguste kätte, kaotas tervise või koges psühhoterrorit.

Militaarsed ja paramilitaarsed üksused kasutasid relvastatud vastupanu mahasurumiseks meetodeid, mis olid rahvusvaheliste konventsioonide järgi keelatud. Ignoreeriti rahvusvahelistes konventsioonides sätestatud reegleid, mis puudutavad okupeeritud maa tsiviilelanikkonna ja sõjavangide kohtlemist. Vastavalt Nürnbergi Rahvusvahelisele Sõjatribunali Hartale ja Rahvusvahelise Kriminaalkohtu Rooma statuudile, mis võeti vastu 17. juulil 1998 ÜRO diplomaatilisel konverentsil Roomas, on relvastatud vastupanust osavõtjate piinamine, nende laipade rüvetamine, perekondade küüditamine ja eriagentuuride tegevus rahvusvahelise õiguse rikkumine. Need tegevused on klassifitseeritavad Rooma Statuudi  § 5 (b) määratletud inimsusevastaste kuritegude ja lõike (c) sätete alusel sõjakuritegudena. Sellised kuriteod on kirjas ka ÜRO Julgeoleku Nõukogu poolt 1993. aastal loodud endise Jugoslaavia  tribunali põhikirjas. Põhikiri hõlmab kuritegusid, mis on 12. augustil 1949 vastu võetud Genfi Konventsiooni § 2 lõigetes (b), (c), (d), (f), (g), (h) juba defineeritud. Nõukogude statistika andmeil oli nõukogude võim tapnud 1953. aastaks 20 093 partisani ja arreteerinud 18 000;  lisaks oli selleks ajaks rehabiliteeritud 38 000 relvastatud partisani. Nõukogude poole inimkadudeks  hinnati 12 922 meest, sh. 1 596 Nõukogude armee sõdurit.

Vastupanu mahasurumiseks ja Leedu põllumajanduse kollektiviseerimiseks viidi Leedus läbi mitmeid küüditamisi. Kohalikud võimuorganid kuulsid küüditamisest alles sama päeva õhtul. Suurimad küüditamised olid maskeeritud süütute, lausa poeetiliste koodnimedega, mida kasutati nõukogude ametkondadevahelises kirjavahetuses, raadio- ja telefonivestlustes. Mais 1948 toimunud küüditamist nimetati „kevadeks“, 1949. aasta märtsiküüditamine  oli „murdlainetus“, oktoobris 1951 läbi viidud küüditamine kandis nimetust „sügis“. Väljasaadetute arvu poolest suurimad küüditamised toimusid mais 1948, märtsis 1949 ja  oktoobris 1951. Kõik küüditamised viidi läbi NSVL Ministrite Nõukogu resolutsiooni alusel, kusjuures tegevuse detaile täpsustati Leedu NSV Ministrite Nõukogu ehk kohaliku nukuvalitsuse ja MGB poolt. 22.–27. mail 1948 küüditati Leedust üle 40 000 inimese, sh. 11 000 last. 25.–28. märtsil 1949 küüditati ligi 30 000 inimest, sh. 8000 last. Inimeste arvult kolmanda operatsiooni ajal 2.–3. oktoobril 1951 viidi Leedust ära ligi 17 000 inimest, sh. enam kui 5000 last. Inimesed küüditati erinevaks ajaks:  1941. Aasta  juuniküüditamise käigus 20 aastaks, 1947–1948 aprillini toimunud küüditamise käigus – 10 aastaks, 1949–1953 küüditamistel määramata ajaks. Asumiselt põgenejaid ähvardas raske karistus. 1940–1941 ja 1945–1952 küüditatud Leedu kodanike koguarv ületas 132 000. Suurem osa inimesi viidi Krasnojarski kraisse, Irkutski ja Tomski oblastisse. 8 000 küüditatut hukkus nälja, haiguste ja üliraske sunnitöö tõttu. Umbes 50 000 ei tohtinud pikka aega Leetu naasta. Viimased leedulased vabastati asumiselt alles pärast NSVL Ülemnõukogu Presiidiumi 7. jaanuari 1960 määruse väljakuulutamist.  Inimesi hoiti vanglas ja vangilaagrites äärmiselt rasketes tingimustes. 1950. a. tegutses Leedus 12 vanglat, 8 koonduslaagri haru ja 23 sisevanglat, mis moodustas vaid väikese osa GULAG-i süsteemist. Igal aastal saadeti Leedust kümneid tuhandeid vange teistesse vanglatesse, mis olid laiali kõikjal NSV Liidu ääretul territooriumil. Vange transporditi kas etapi kaupa – ühest vanglast teise, või otse määratud erilaagrisse.

Pärast uut okupatsiooni rakendus nõukogude süsteem taas kõigil elualadel ja võim koondus kommunistliku partei kätte. 1949. aastal kollektiviseeriti sunniviisiliselt Leedu põllumajandus, mis viis tohutute toodangu kadudeni. Pärast Stalini surma, kui elu-olu muutus vabamaks ja elatustase hakkas tasapisi tõusma, ei toimunud see mitte uuenduste ja kõrgema tööviljakuse tõttu, vaid energia ja teiste ressursside arutu raiskamise arvelt. Leedu elatustase oli küll NSVL kõrgemaid, aga vahe arenenud Lääneriikidega suurenes üha. Leedu kultuuri ja rahvuslikku identiteeti suruti maha ja ignoreeriti.



Faktid

  • Leedu kaotas kommunistliku okupatsiooni tõttu 780 000 kodanikku
  • Leedu okupeeriti Nõukogude Liidu poolt 15. juunil 1940

Kirjandus