Sisukaart

Vali keel:

Eesti keeles

Kodu > Andmebaas > Leedu > Ajalooline ülevaade

Ole informeeritud

Prindi see leht

Ajalooline ülevaade

1918-1939

Leedu on rikka ajaloo ja sügavate kultuurijuurtega Balti riik. Võidelnud sissetungijatega nii idast kui läänest, suutsid leedulased hoida oma vabadust. XIII saj. rajati Leedu suurvürstiriik, mis ulatus Balti merest Musta mereni. XIV saj. ühendasid Leedu ja Poola oma jõud Saksa ordurüütlite vastu ja riik võttis vastu ristiusu. 1569 asutasid Leedu ja Poola ühise riigi. Sellest alates oli Leedu saatus sajanditeks seotud Poolaga. Pärast Poola langemist võttis Leedu osa mitmest ülestõusust Venemaa vastu, kuid edutult. Algas massiline venestamine, mille käigus hävitati mh. leedukeelsed raamatud. Kõigest hoolimata suutis Leedu säilitada oma rahvusliku identiteedi ja XIX saj. lõpuks kujunes leedulastest oma kultuuri ja püüdlustega kaasaegne Euroopa rahvas.

I maailmasõja ajal okupeeris Saksamaa Leedu. Saksamaa plaan oli moodustada formaalselt iseseisvate riikide ühendus, mis oleks emamaast täielikus sõltuvuses. Leedul lubati korraldada 1917. a. Vilniuse konverents tingimusel, et leedukad deklareerivad oma lojaalsust Saksamaale ja nõustuvad anneksiooniga. 16. veebruaril 1918 kuulutas Leedu Maanõukogu Leedu demokraatlikel põhimõtetel rajanevaks iseseisvaks riigiks. Sakslased, kes olid endiselt kohal, ei toetanud seda ja takistasid igati sõltumatuse kehtestamist. 1918. aastal kaotas Saksamaa sõja. Leedukad moodustasid kiiresti esimese valitsuse, mida juhtis Augustinas Voldemaras, võtsid vastu ajutise konstitutsiooni ja alustasid võimu baasstruktuuride loomist. Kui võidetud Saksamaa Idarindelt taandus, saabus asemele kommunistlikku maailmarevolutsiooni ideed levitav Punaarmee. Detsembri lõpus jõudis Punaarmee Leedu piiri taha ja algas Leedu–Nõukogude sõda. Leedu armee oli väga noor, seetõttu ei kohanud Punaarmee erilist vastupanu ja 1919. aasta jaanuari keskpaigaks oli 2/3 Leedu territooriumist vallutatud. Mai keskel asus Leedu armee Kirde-Leedus vastupealetungile. Augusti lõpuks oli Punaarmee Leedu territooriumilt välja löödud.

Pärast Punaarmee ebaõnnestunud katset liikuda 1918–1920 läände, peatas Nõukogude Venemaa ajutiselt laienemise, loobumata siiski territoriaalsetest nõudmistest riikide suhtes, mis olid tekkinud pärast Esimest maailmasõda Vene impeeriumi äärealadele. Leedu ja teiste Balti riikide ilmumist ja olemasolu tõlgendas Nõukogude Venemaa kui oma ajutise sõjalis-poliitilise nõrkuse tagajärge. Teisalt survestas Leedut natsi-Saksamaa, kes ei tunnustanud Versailles’ rahulepingut ja püüdis õõnestada Euroopa poliitilist süsteemi, esitades naaberriikidele territoriaalseid nõudmisi. Nimetatud revisionistlikel eesmärkidel eraldas Saksamaa 23. märtsil 1939 Klaipeda piirkonna ülejäänud Leedu riigist.

Soviet troops are marching into Lithuania (June 1940)Nõukogude väed saabuvad Leetu. Juuni 1940.

1939-1941

Saksamaa ja Nõukogude Liit sõlmisid 23. augustil 1939. mittekallaletungilepingu. Lepinguga käis kaasas salajane lisaprotokoll, kus märgiti maha mõjusfääride piirid Ida-Euroopas: Läti, Eesti ja Soome läksid Nõukogude Liidule, Leedu „anti üle“ Saksa mõjusfääri. 28. septembril 1939 sõlmitud täiendava Saksa-Nõukogude piiri- ja sõpruslepinguga viidi Leedu üle Nõukogude mõjusfääri. Poliitilise väljapressimise ja sõjaliste ähvarduste tingimustes sõlmiti 10. oktoobril 1939 Moskvas Leedu ja NSVL vahel vastastikuse abistamise leping, mis nägi ette Vilniuse ja ümberkaudsete alade viimist Leedu Vabariigi administratsiooni alla. See omakorda andis Nõukogude Liidule õiguse paigutada Leetu Punaarmee üksused, ühtekokku 20 000 meest. Leedu Vabariik, nagu põhjanaabridki, kaotas de facto oma välispoliitilise neutraliteedi ja sõltumatuse. Kasutades ära rahvusvahelist olukorda ja teostades Leedu riikliku iseseisvuse vastast välispoliitikat, lõi NSVL tingimused Leedu okupeerimiseks.

Leedu okupeerimiseks valmistuti samaaegselt diplomaatiliste ja sõjaliste vahenditega. Sõjalisest positsioonist vaadates oli Leedu olukord halvenenud 1939. aasta sügisest alates, kui riiki rajati Punaarmee baasid. Leedu sõjaline okupeerimine algas kevadel 1940. Viimane nõupidamine Leedu sõjalise okupeerimise suhtes peeti 11. juunil 1940, kus töötati välja plaan Balti riikide ründamiseks.

Leedu juhid mõistsid Nõukogude agressiooni ohtu 1940. a. alguses, kui NSVL hakkas järjest rohkem sekkuma riigi siseasjadesse. Leedu Kaitsenõukogu arutas kasvavat ohtu veebruaris 1940 ja otsustas mai alguses, et Nõukogude agressioonile tuleb vastata relvastatud vastupanuga. Opositsioon, loobunud illusioonist ühendada riigi kõik poliitilised jõud ähvardava Nõukogude ohu vastu, põhjustas Nõukogude-meelse valitsuse moodustamiseks valitsuskriisi. Leedu president, kelle ülesandeks oli juhtida riigikaitset, ei võtnud midagi ette ja 14. juunil 1940 esitas NSVL Leedule ultimaatumi, nõudes õigust okupeerida riik ja vahetada valitsus. Pärast ultimaatumi kättesaamist oli ilmne, et riigi sõjaline okupeerimine toimub igal juhul. President tegi ettepaneku vaidlustada ultimaatumi üks tingimus – uue valitsuse moodustamine –, et lükata ultimaatum tagasi ja näidata valmisolekut vastupanuks. Demokraatlike traditsioonide puudumine tekitas olukorra, kus opositsiooni mure riigi saatuse pärast oli väiksem huvist kasutada ultimaatumiga kaasnevaid võimalusi Smetona režiimi kõrvaldamiseks. Agressiooni ei mõistetud hukka, presidendi ettepanek väljendada protesti jäeti tekstist välja ja ultimaatum võeti vastu. NSVL kasutas ära Leedu komplitseeritud sisepoliitilist olukorda, võimendas pingeid, killustas riigi poliitilise eliidi ja alustas Leedu okupeerimist.

15.–16.juunil 1940 vallutas Punaarmee Leedu. Nõukogude väed okupeerisid ka osa alasid Edela-Leedus, mis loovutati Nõukogude-Saksamaa lepinguga 28. septembril 1939 Saksamaale. 10. jaanuaril 1941 loovutas Saksamaa kõnealuse territooriumi 7,5 miljoni dollari eest NSVL-le. Leedu sõjalist okupatsiooni ja annekteerimist koordineeris NSVL valitsuse täievoliline eriesindaja Leedus Vladimir Dekanozov. Riigis loodi Nõukogude diplomaatiline esindus, kuhu kuulusid Leetu saadetud NKVD ametnikud, Punaarmee üksuste juhid ja Leedu Kommunistliku Partei Keskkomitee liikmed, kes kõik tegelesid uue valitsuse moodustamise ja selle tegevuse kujundamisega. NSVL soovis teostada Leedu annekteerimist formaalselt kooskõlas Leedu põhiseaduse ja seadusandlusega. Kui see nüüd Smetona lahkumise tõttu ebaõnnestus, otsustati põhiseadust rikkuda ja kasutada uut isikut, Justas Paleckist, kes tegi Nõukogude juhtkonnaga koostööd ja moodustas uue valitsuse, mis astus ametisse 17. juunil. Uus valitsus sai nimeks Rahvavalitsus ja selle koosseisu kinnitas presidendi kohusetäitja Antanas Merkys. Nukuvalitsuse mõte oli teenida NSVL eesmärke, maskeerida sõjalist okupatsiooni ja rahustada kodanikkonda. Valitsusse nimetatud kommunistid hõivasid järk-järgult kõik tähtsamad ministeeriumid ja 5. juulist alates ei mänginud mittekommunistidest ministrid riigi valitsemises enam mingit rolli.

Et jätta muljet põhiseaduslike normide järgimisest, võttis Justas Paleckis vastu Leedu Vabariigi presidendi ametikoha ja andis vande kaitsta riigi põhiseadust. See pidi tekitama mulje, et sõltumatut ja suveräänselt riiki juhib – ilma igasuguste välismõjudeta – Leedu president. Tegelikkuses alustati Leedu poliitiliste ja ühiskondlike struktuuride lammutamist, piirates samal ajal inimeste õigusi. Moskva käepikendusena tegutsevad riigivastased kommunistlikud organisatsioonid legaliseeriti ja kõik endised poliitilised, ühiskondlikud, kultuuri- ja usuorganisatsioonid ning üliõpilaskorporatsioonid keelustati. Seimi laialisaatmisega 1. juulil viidi lõpule poliitiline ümberkorraldus. Tee Leedu annekteerimiseks oli sillutatud. Uue valimisseaduse väljakuulutamine juulis 1940 kehtestas vajalikud eeltingimused Leedu annekteerimiseks.

Uus valimisseadus Rahvaseimi valimise kohta ei olnud kooskõlas Leedu seadusandlusega, mille järgi valimiste väljakuulutamise ja valimiste vahele pidi jääma kaks kuud. Valimisseadus ei olnud demokraatlik. Valimistel pidid osalema kõik inimesed (§ 24), valijate pass märgistati vastava templiga (§ 35) ja kandidaate võis esitada ainult „töörahva“ koosolekutel. Registreeritud valijate nimekirjad puudusid sootuks. Et varjata fakti Leedu kompartei võimuhaaramisest, loodi fiktiivne Leedu Töörahva Liit, mis ainsana tohtis üles seada oma kandidaate. Leedu Töörahva Liidu valimisplatvorm lubas likvideerida talupoegade maksud ja võlad, tagada töölistele parem palk ja töötingimused, aga ka tasuta sotsiaalteenuseid, tervishoiu ja hariduse arendamist jne. Valmisplatvormis ei olnud sõnagi poliitilise süsteemi muutmisest ega Leedu inkorporeerimisest NSV Liitu. Valimistele eelnesid arreteerimised ja repressioonid.

Viimaste uurimistööde põhjal osales toonastel valimistel 85,2 % valijaist. Valimiskomisjon „parandas“ umbes 10% tulemustest. 55% valijaist hääletas kandidaatide poolt. Iga kandidaadi poolt hääletati eraldi ja ainult need, kes kogusid üle 50% häältest, osutusid valituks. Absoluutne enamus kandidaate ei osutunud valituks, aga nende võit kuulutati välja sellest hoolimata. Valimistulemused olid selgelt võltsitud. Poliitiline süsteem ja Leedu  astumine NSV Liitu olid arutluse all 21. juulil. NSVL mõjutas Rahvaseimi otsuseid. Lisaks sellele manipuleeriti Seimi protseduure ja rikuti põhiseadust. Rahvaseim likvideeris Leedu kui sõltumatu riigi. Algas poliitilise ja majanduselu kiire ümberkorraldamine. Leedu sovetiseerimine toimus juba enne Leedu „ühinemist“ NSVL-ga. NSVL plaanide peamiseks elluviijaks oli Leedu Kommunistlik Partei. Leedu anastamine vormistati dokumentaalselt 3. augustil 1940, kui Moskvas toimunud NSVL Ülemnõukogu istungil otsustati liita Leedu NSVL koosseisu.

Okupeeritud Leedu sovetiseeriti kiiresti. Enamik tööstusest natsionaliseeriti, viidi läbi maareform, mille käigus vähendati oluliselt talumaade suurust. Nõukogude majandusreformid tõstsid Leedu tööstustoodangu taset, aga mitte tänu kasvanud jõudlusele, vaid arvukamale tööjõule. Kõik see viis tõsiste majandusprobleemide ja elatustaseme languseni, mis muutis kommunismi leedulaste seas eriti ebapopulaarseks. Nõukogude võim sulges kõik sõltumatud organisatsioonid ja viis sisse range kontrolli kultuuri üle. Suurt tähelepanu pöörati usuvastasele võitlusele. Okupeeritud Leedu rahvastikust ligi 90% kuulus katoliiklikku kogukonda ja umbes 7% juudi kogukonda. Nõukogude režiim alustas Leedu ideoloogilist töötlemist. Et anda usuvastasele poliitikale ja ideoloogilisele võitlusele näiliselt seaduslik ilme, viis Leedu nukuvalitsus läbi usuvastast ettevalmistustööd, mis jättis usuringkonnad seadusliku kaitseta. Algas usu väljatõrjumine avalikust elust. Kommunistliku ideoloogia järgi peeti preestreid vaenulikuks klassiks ja seetõttu poliitiliselt ebausaldusväärseks. Preestrite tegevusvabaduse piiramine oli peamine usuvastase võitluse vahend. Põhieesmärgiks oli piirata võimalusi usu propageerimiseks. Igasugune religioosne kirjandus keelustati ja korjati raamatukogudest ära; koolides lõpetati usuõpetus, piirati võimalusi usuhariduse saamiseks väljaspool kooli. Usuorganisatsioonide kogu kinnis- ja muu vara natsionaliseeriti ja konfiskeeriti. Otsustati sulgeda kõik ususeminarid. Et õigustada säärast agressiivset usuvastast poliitikat "rahva tahtega", algatati massiline ateistlik liikumine ja loodi Võitleva Ateistliku Liidu Leedu haru.

Võimaliku vastuhaku likvideerimiseks nõukogude süsteemile alustati massilise terroriga. Esimesed arreteerimised (10.–11. juulil 1941) viidi läbi Leedu Kommunistliku Partei juhtide (kes kuulusid ka repressiivorganite juhtkondadesse) 6. ja 7. juuli 1940. a. korraldusel ja nende täitmist jälgisid NSVL NKVD esindajad. Repressioonide ohvriks langesid endiste poliitiliste parteide ja etniliste kogukondade esindajad. Arreteerimiste eesmärgiks ei olnud välja juurida konkreetset põrandaalust organisatsiooni. Poliitilisi repressioone tingis "sotsiaalne oht" totalitaarsele riigile ja riigikorraldusele. Leedu kodanike suhtes kohaldati Nõukogude Venemaa seadusi, mis polnud Leedus ametlikult kehtivad. Arreteerituid küüditati ebaseaduslikult Leedu territooriumilt juba enne Leedu annekteerimist. 30. novembril 1940 kuulutas Leedu NSV Ülemnõukogu Presiidium oma dekreediga Vene NFSV Kriminaalkoodeksi § 58 jõustunuks ka Leedu territooriumil, kuigi arreteerimised, mida teostati kõnealuse paragrahvi alusel, toimusid juba alates juunist 1940. Esmane eesmärk saavutati – esimene arreteerimiste laine halvas igasugused katsed osutada vastupanu sõltumatu riigi vastu kasutatavale annekteerimise ja sovetiseerimise poliitikale.

Nõukogude terroripoliitika läbiviimiseks kasutati spetsiaalselt selleks otstarbeks loodud tribunale ja kohtuväliseid organeid, kellele delegeeriti kohtumõistmise funktsioon. Paljude NKVD poolt arreteeritud Leedu inimeste karistuse määras NKVD erikomisjon. Alates juulist 1940 hakati Leedus „nõukogudevastast elementi“ registreerima, toimingu ulatust laiendati 28. novembril. Registri eesmärgiks oli anda ülevaade kõigist eraisikutest, kes „oma sotsiaalse ja poliitilise tausta poolest, natsionalistlikelt ja šovinistlikelt vaadetelt, religioossete uskumuste, moraalse ja poliitilise ebastabiilsuse poolest olid vastu nõukogude süsteemile ja seetõttu kasutatavad nõukogudevastasteks eesmärkideks“. Plaanis oli registreerida kõik sellised isikud ja kanda nende nimed planeeritud arreteerimiste nimekirja. Ühtekokku kanti nimekirjadesse 320 000 endiste parteide ja organisatsioonide liiget. Ebausaldusväärsete isikute nimekirja täiendati ka etniliste vähemuste esindajatega, nii kanti nimekirja ka riigis elavad poolakad, juudid, venelased ja ukrainlased.

1940. a. arreteeriti 2 785 inimest, jaanuarist maini 1941 arreteeriti 1 768 inimest. Enam kui pool poliitvangidest (umbes 55%) said süüdistuse §58 alusel (peamiselt töö politseis, salajane koostöö kaitsepolitseiga ja juhtiv positsioon endistes õigusorganites), umbes 40% mõisteti süüdi illegaalse piiriületuse eest ja ülejäänud sõjakuritegude eest. Umbes 60% poliitvange peeti vangistuses tingimustel, mis rikkusid isegi Nõukogude kriminaalkoodeksit – inimesi vangistati ilma ametliku süüdistusteta, piiritlemata oli ka aresti ja ülekuulamiste lubatud kestvus. Poliitvangide suhtes kohaldati „ülekuulamistel hädavajalikke meetmeid“. Kehaliste ja vaimsete survevahendite kasutamist NKVD ja KGB süsteemis varjati mõistetega „kehaline mõjutamine“, „aktiivne ülekuulamine“ jms. Enamik poliitvange koges ülekuulamiste ajal piinamist.

Kohe arreteerimise järel, ootamata ära kohtuotsust, rekvireeris NKVD arreteeritute isiklikud asjad ja võttis oma valdusse kohu ülejäänud vara korteritest isiklike autodeni. Pärast sõja puhkemist viidi kogu rekvireeritud vara (raha, kuld- ja hõbemündid, välisvaluuta ja auhinnad) Nõukogude Liitu ja see on tänaseni omanikele tagastamata. 1671 juhul, kui kohtupidamisega kaasnesid kirjalikud kohtuotsused erinevatelt kohtuinstitutsioonidelt, mõistsid 1020 juhul kohut NKVD Erikomisjonid. 26. juuni 1941. aasta seisuga oli 3565 vangi deporteeritud NSVL kaugematesse paikadesse (v.a. 14.–18. juuni küüditamise ohvrid, kes viidi vahepealse vangistuseta otse laagritesse). Enamik leedukaid, kes asusid 1941. aastal Nõukogude Liidu laagrites ja vanglates, viibisid ametlike terminite kohaselt endiselt ülekuulamise faasis ja nende vastu ei olnud kohaldatud ühtegi NSVL kriminaalkoodeksi paragrahvi. Nad olid kriminaalkorras karistatud vastavalt NSVL Ülemkohtu otsusele 11. detsembrist 1941 „Kaasuste uurimisest isikute vastu, kes sooritasid kuriteo vaenulike vägede poolt ajutiselt okupeeritud territooriumil“. 618 Leedu elanikule mõisteti surmanuhtlus ja 568 Leedu kodanikku hukati. Kohtupidamise protseduuri ja kohtuotsuse täideviimist lihtsustati. Erikomisjoni otsused olid lõplikud ega kuulunud edasikaebamisele. NSVL Ülemkohtu Sõjakolleegium ja Kriminaalkolleegium kohtuotsuseid ei kinnitanud; neid ei vaadanud üle ega kinnitanud ka ÜKP(b) KK Poliitbüroo komisjon. Ülejäänud poliitvangid (70%) vangistati 5–10 aastaks. Erand tehti president Stulginskise puhul (koos 17 ministri, akadeemiku, politseiohvitseriga), keda peeti vangistuses kuni 1952. aastani, kokku 11 aastat. Varjamaks 1941.–1943. aastail toime pandud hukkamisi alustasid NLKP Keskkomitee ja KGB 1955. aastal hukkamise asjaolude ja surmakuupäevade võltsimist. Sama otsuse alusel jätkus surmakuupäevade võltsimine kuni 1990. aastate alguseni.

Leedus 1939. aastal ja 1940.–1941. aastal vangistatud poliitvange oli praktiliselt kõikidest rahvusgruppidest: 58,1% leedulasi, 25,2% poolakaid, 5,1% juute ja 4,0% venelasi. Arreteerituid ja vangistatuid oli kõigist ühiskonnakihtidest ja igalt erialalt – oli valgekraesid, sinikraesid, käsitöölisi ja talupoegi. 1940–1941, enne 14. juuni suurküüditamist, arreteeriti poliitilistes kuritegudes süüdistatuna 6 606 inimest. Nendest 3 434 viidi vangilaagritesse (arv on teada, arhiiviandmeil küüditati 3 565 vangi). Neist 24,7% hukkus GULAG-i laagrites, ülejäänud jäid teadmata kadunuks. Teatud etniline kuuluvus (leedukas, lätlane, eestlane, sakslane) koos vangistuse ja süüdistusega nõukogudevastases tegevuses või kaasnev „sotsiaalse ohu“ faktor moodustasid koosluse, mille suhtes ei kohaldatud kunagi amnestiat ega tingimisi vabastamist. Pärast vangistuse tähtaja möödumist ja täiendava karistuse (asumisele saatmine) puudumisel hoiti leedulasi endiselt laagrites, kust neil polnud võimalik lahkuda kuni sõja lõpuni. Alates 1946 hakkasid asjaomased instantsid fabritseerima uusi süüdistusi endiste vangide vastu, kes karistuse kandmise ajal olid või ei olnud seotud nõukogudevastase tegevusega, kuid kes kujutasid varasema tegevuse tõttu „sotsiaalset ohtu“, mistõttu nende toimikud saadeti Erikomisjonile. Vastavalt NSVL Ülemnõukogu Presiidiumi otsusele 21. veebruarist 1948 pidid karistuse ära kandnud poliitvangid elama KGB järelevalve all sundasumisel ja nad asustati ümber Siberisse ja NSVL põhjapoolsetele aladele. Leedusse pöördus tagasi vaid 14% endistest poliitvangidest.

1940–1941 toimunud ebaseaduslikud arreteerimised ja küüditamised vangilaagritesse jätsid Leedu ühiskonnale mõõtmatu pitseri. Nii näiteks hävitati ühiskonnale olulised erialaspetsialistid, kes olid saanud koolihariduse sõltumatus Leedus (poliitikud, juristid, õpetajad, armee- ja politseiohvitserid jne.), samuti suurem osa mõõdukast opositsioonist (rahvusliku ja sotsiaaldemokraatliku orientatsiooniga). See halvas juba eos igasugused katsed osutada vastupanu pealesurutud poliitikale ja lõi tingimused anneksiooni ja sovetiseerimispoliitika elluviimiseks. Terrori õhkkond soodustas kahtlustuste ja sallimatuse õhkkonna levimist ühiskonnas ja pani aluse rahvusliku sallimatuse tekkimisele. Kommunistliku ideoloogia alusel läbi viidud inimgruppide selektsioon, salajased massiarreteerimised, küüditamine ja laialdaselt rakendatav poliitiliste vastaste piinamine tekitasid sisekliima, kus teatud osa ühiskonnast aktsepteeris ja omandas totalitaarsele riigile omased põhimõtted – algul kommunistlik-bolševistlikud, hiljem natsionaalsotsialistlikud.   

Kõige laastavam kuritegu, mis Leedus esimesel okupatsiooniaastal korda saadeti, oli leedulaste küüditamine Siberisse juunis 1941. Suurte inimrühmade massiline väljasaatmine NSVL-s viidi läbi mais–juunis 1941, mis olid okupeeritud vastavalt Molotovi-Ribbentropi paktile ja hilisematele kokkulepetele Saksamaaga. Küüditamiste otsustav lõppfaas algas 21. mail 1941. 4. juunil 1941 andis Merkulovi asetäitja Serov juhised NKGB piirkondlikele juhtidele viimaste küüditatavate kindlaksmääramiseks ja küüditamise protsessi organiseerimiseks. Küüditama pidi vaid neid, kelle toimikud sisaldasid „diskrediteerivat materjali“, näiteks osalemine vabadusvõitluses, kõrge ametikoht avalikus teenistuses, kuulumine vabatahtlikku kütikorpusesse jms. NKVD dokumentides nimetatakse küüditamise protseduuri „ühiskonnale võõra elemendi väljaheitmiseks“. Kõik repressioonid olid selle poolest sarnased, et ükski väljasaadetu ei olnud ametlikult süüdi mõistetud. Kümnetele väljasaadetute kategooriatele kavandati kolme tüüpi repressioone: elamine kindlas piirkonnas NKVD järelvalve all, viibimine vangilaagrites ja GULAG-i süsteemi töölaagrites. VKP(b) KK Poliitbüroo ja NSVL Rahvakomissaride Nõukogu korraldus pidanuks ülaltoodud inimgruppide suhtes rakendatavaid repressioonide vorme reguleerima. Neid dokumente pole aga tänaseni leitud.

Küüditamise omapäraks oli tõsiasi, et erinevatesse kategooriatesse kuuluvad inimesed, keda represseeriti kolmest ühe repressiooni tüübi alusel, saadeti välja ainult Balti riikidest. Küüditamise esimeses järgus viidi väljasaadetavad kogumispunktidesse ja konvoeeriti ešelonidesse. Teises faasis jagati väljasaadetavad kogunemiskohtades kaheks: „A-grupp“ (perekonnapead), kes saadeti koonduslaagritesse ja „B-grupp“ (perekonnaliikmed), kes saadeti küüditamise sihtkohtadesse. Väljasaadetute arv ešelonide peale kokku on teada. Leedust saadeti välja 17 ešeloni: 11 ešeloni küüditatutega (B-grupp), 4 ešeloni kinnipeetutega (A-grupp) ja 2 ešeloni nn. kriminaalkurjategijatega. Enamus Leedust pärit inimesi saadeti Altai kraisse, väiksem osa Novosibirski oblastisse, Kasahstani ja Komi ANSV aladele. Leedust väljasaadetute arv ulatub 12 832 inimeseni (kellest 12 331 saatus on teada), kinnipeetute arv on 4 663 inimest (3 915 käekäik on välja selgitatud). Kõigis kategooriates represseeritute koguarv Leedus oli 17 500 inimest (kindlaks on tehtud 16 246 küüditatu käekäik). Enamus Leedu poliitilisest, sõjalisest ja majanduseliidist küüditati. Nende küüditatute hulgas, kelle saatus on tuvastatud, oli 2 045 juuti (13,5% nendest, kes saadeti asumisele ja 9,8% nendest, kes saadeti koonduslaagritesse), 1 576 poolakat (10,4% asumisele ja 7,5% koonduslaagritesse), 11 991  leedulast (72,7% asumisele ja 77,4% koonduslaagritesse). Umbes 5060 küüditatut olid alla 16-aastased lapsed (41% kõigist asumisele saadetuist). Suurim osa küüditatuist olid talunikud – 29,8%  ja kodus töötavad inimesed (töövõimelised perekonnaliikmed erinevatest ühiskonnakihtidest) – 14,3%, õpetajad – 5,2%, riigiametnikud – 5,0%, töölised – 3,1%. Ühiskondlik kuuluvus perekonnast lahutatud ja küüditatud meeste puhul oli järgmine: riigiametnikud – 15,8%, talunikud – 14,0%, politseinikud – 11,1%, ohvitserid – 10,5%, töölised – 7,5%. Suurim grupp küüditatuid asus elama Altai kraisse – 7 232 ehk 58,6%. 1942. aastal viidi Altai kraist Põhja-Jakuutiasse, Leena jõe delta saartele üle peamiselt naised väikeste lastega ja töökõlbmatud mehed. 11,9% inimestest küüditati Komi ANSV-sse ja 10,6% Tomski oblastisse. Asumisel elavate inimeste arv suurenes 863 lapse võrra, kes sündisid seal ja lisaks 24 vabatahtliku võrra, kes tulid oma sugulastele järele. Nemad registreeriti kohapeal ja nende suhtes kehtisid samad reeglid mis küüditatutele. 14.–19. juunil 1941 küüditati Leedust NKVD nimekirjade järgi 1 274 inimest Bellagi (Karjala) ja Oneglagi (Arhangelski rajoon). Enamuse saatus on tänaseni teadmata.

Peredest lahutatud mehed viidi erinevatesse laagritesse – Karlag, Vorkutlag (Komi ANSV), Siblag (Kemerovi oblast), Sevurallag (Sverdlovski oblast) ja Kraslag (Krasnojarski krai, Resiotai linn), Norillag. Nende materjalid koguti kokku tagasiulatuvalt, märgistati varasema kuupäevaga ja saadeti NKVD Erikomisjonile. Kõik vangid said süüdistuse §58 alusel ja mõisteti tagaselja vangistusse 25+5 aastaks; mõnele määrati surmanuhtlus ja nemad lasti maha. Kõigist väljasaadetuist pöördus Leedusse tagasi 33,59% (40,3% asumiselt ja 12,5% koonduslaagritest), 26,52% surid asumisel ja vangistuses (17,6% asumisel ja 54,5%  koonduslaagrites) ja umbes 40% käekäik on teadmata (42,1% asumisele saadetuist ja 33% koonduslaagritesse saadetuist). Küüditamine mõjus Leedu elule rängalt – tuhandete inimeste väljasaatmine ja täielik teadmatus nende edasisest saatusest näitab küüditamist kui rahva teadlikku füüsilist hävitamist. Natsiokupatsiooni tingimustes kasutati küüditamise fakti natsionaalsotsialistlike doktriinide levitamiseks ja sallimatuse õhutamiseks, sest vastutus küüditamiste eest omistati juudi kogukonnale esindajatele.

Sellises kontekstis ei olnud ime, et paljud leedukad tervitasid sõja puhkemist endiste liitlaste Hitleri ja Stalini vahel 22. juunil 1941. Leedu territooriumile tungis kaks Saksa armeegruppi: armee põhjagrupp, mis vallutas Lääne- ja Põhja-Leedu ja armee keskgrupp, mis vallutas suurema osa Vilniuse ümbrusest. Sakslased tungisid kiiresti edasi, kohates vaid juhuslikku Nõukogude vägede vastupanu ja leedulaste abi. Leedulased pidasid sakslasi vabastajateks Nõukogude repressiivse režiimi alt ja lootsid, et sakslased taastavad nende sõltumatuse või vähemalt autonoomia. Leedulased haarasid nõukogude-vastase ülestõusu käigus relvad. Partisanide-metsavendade grupid organiseerusid spontaanselt ja võtsid kontrolli strateegiliste objektide üle (raudteed, sillad, kommunikatsiooniseadmed, laohooned toidu ja varustusega), kaitstes neid nõukogude sabotaaži eest. 24. juunil 1941 sisenesid sakslased relvastatud vastupanu kohtamata Kaunasesse ja Vilniusesse, sest nimetatud linnad olid juba leedulaste kontrolli all. Kaunase võtsid üle Leedu aktivistide rinde (LAR) mässajad. Kazys Škirpa, LAR-i liider, oli kavandanud ülestõusu juba 1941. aasta märtsist. Aktivistid kuulutasid 23. juunil 1941 välja iseseisva Leedu Vabariigi ja kutsusid kokku Leedu Ajutise Valitsuse. Vilniuse võtsid üle Punaarmeest deserteerinud leedu sõdurid. Teistes linnades ja maal haarasid relvad väiksemad ja vähem organiseeritud grupid. Ülestõusuga oli hinnanguliselt seotud 16 000–30 000, selle käigus kaotas elu ligi 600 leedulast ja umbes 5000 nõukogude aktivisti.

Taganev Nõukogude armee pani toime mitmeid inimsusevastaseid kuritegusid. NSVL Ülemnõukogu Presiidiumi käskkirjaga kuulutati Leedus 1941. aastal välja  sõjaseisukord. Riigi julgeoleku- ja kaitsefunktsioonid anti üle sõjapiirkondade, rinnete ja armeede sõjanõukogudele. Kõik poliitvangide toimikud saadeti sõjatribunalidele. Vangide evakueerimine jäi NKVD vanglate valitsuse ja selle kohalike allüksuste hooleks, neid assisteerisid NKVD konvoiüksused. Algul viidi vangide evakueerimine läbi kooskõlas NKVD-NKGB juhtkonna suuliste juhtnööridega. Ette oli nähtud poliitvangide väljasaatmine ja kui see osutus võimatuks, siis mahalaskmine kohtuotsuseta. Väljasaadetud poliitvangidele loodi spetsiaalne kohtuprotseduur, mis tavaliselt lõppes süüdimõistmise ja edasikaebamisele mittekuuluva karistusega „kontrrevolutsiooniliste kuritegude ja kuritegude eest, mis kujutasid  äärmist ohtu NSVL riigikorrale“. Kohtuotsused võeti vastu Nõukogude seadusandluses ette nähtud protseduurilisi reegleid järgimata (inimestel ei lubatud tutvuda enda kohta käivate süüdistusmaterjalidega, vene keelt mitte oskavatele ei võimaldatud menetluse ajal tõlke, arreteeritute tervislikku seisundit ignoreeriti).

Minski vanglast toodud 75–100 vangist õnnestus ellu jääda vaid 40. Tosinate kaupa Leedu avaliku elu tegelasi, tavalisi talupidajad, töölisi ja ametnikke tapeti ilma kohtuotsuseta. Sama moodi hukati 26. juunil 1941 Polocki piirkonnas Valgevenes Bigosovi jaama lähedal veel 15 vangi (sh. Iseseisvusdeklaratsioonile alla kirjutanud K. Bizauskas). NKVD kohaliku üksuse, 8. armee ja Telšiai rajooni täitevkomitee juhid korraldasid 76 poliitvangi mõrva. Hukkamise viisid läbi NKGB agendid ja 8. armee võitlejad. Pravieniškese laagris tapeti eranditult kõik vangid, sh nende järelevaatajad koos perekondadega (leedulased). See mõrv ei klappinud „1. kategooria vangide evakueerimise“ kavaga, seetõttu ei kajastu ligi 260 inimese hukkamine üheski NKGB-NKVD saladokumendis. Mujal Leedus tapeti samuti väiksemaid vangide gruppe ja tsiviilelanikke. Nende hukkamist algatasid ja viisid läbi NKVD ja NKGB töötajad või Punaarmee sõdurid, samuti Nõukogude- ja parteiaktivistid. Kõikides Leedu maakondades tapeti tosinate kaupa inimesi lihtsalt kahtluse alusel, et nad toetavad  partisane või siis informatsiooni alusel, mida kommunistid nende vastu kokku klopsisid (väites, et inimesed olid ebalojaalsed ja nõukogude võimu suhtes vaenulikud); mõned langesid sõjaväelaste võimu kuritarvitamise ohvriks. Enne sakslaste sissetungi registreeriti umbes 40 massimõrva juhtumit ühtekokku 700 ohvriga.

Kui algas sõda, hinnati 29. territoriaalse laskurkorpuse üksused poliitiliselt ebausaldusväärseks. Leedu sõdurite mõrva põhjustas nii ülestõusu algus, kui ka nende keeldumine täita Punaarmee ohvitseride käske. Sõja alguses kasutas Nõukogude väeosadest põgenemiseks ja Leetu jäämiseks relva üle 5 500 leedu sõduri. 120 leedu sõdurit hukkus põgenemisel või jäi kadunuks. 1 931 sõdurit kanti hiljem kadunud isikute nimekirja, ehkki nad olid põgenenud sõja alguses Leedu territooriumilt kas vabatahtlikult või pealesunnitult. Neist umbes 20% arreteeriti ja saadeti vangilaagritesse. Teised said surma Punaarmees teenides ja vaid väike osa leedu meestest pöördus 1945. a. kodumaale tagasi. Sõja puhkemine andis ettekäände hävitada teisitimõtlejad, esmajärjekorras Leedu endiste rahvuslike organisatsioonide liikmed. Inimesi ei elimineeritud nõukogude seadusandluse kohaselt, vaid NKGB-NKVD juhtkonna suuliste korralduste ja salajaste ebaseaduslike direktiivide järgi. NKVD-NKGB ohvitserid ja sõdurid tapsid 22.– 28. juunil 1941 kokku 400 vangi ja 700 tsiviilisikut. Uudis tsiviilisikute ja sõjameeste mõrvast levis leedu rahva seas kulutulena. Nii ohvrite ekshumatsioon kui ka ühishaudadesse maetud ohvrite ümbermatmine paljastas kommunistlik-bolševistliku terrori brutaalsuse. Saksa okupatsiooni all kasutati neid fakte natsionaal-sotsialismi juurutamiseks elanikkonna seas, õhutades etnilist sallimatust ja omistades juudi kogukonna esindajatele vastutust toimunud mõrvade eest.

1941-1953

Paar nädalat pärast nõukogude võimu lõppu selgus kurb tõsiasi – natsi-Saksamaal polnud kavatsust Leedu iseseisvus taastada. Enamus Ajutise Valitsuse liikmeist arreteeriti ja Leedus kehtestati okupatsioonirežiim. See seadis rahvusliku vastupanuliikumise eesmärgiks taastada riiklik iseseisvus lääne liitlasriikide abil. Teisiti läks Eestis ja Lätis, kus sakslased värbasid kohalikku elanikkonda Waffen-SS-i. 1944. aastal moodustasid natsivõimud 20 000-mehelise Leedu Territoriaalse Kaitseväe kindral Povilas Plechaviciuse juhtimisel võitluseks Nõukogude partisanide vastu. Sakslased mõistsid kiiresti, et selline sõjavägi ohustab nende okupatsioonirežiimi. Vanem isikkoosseis arreteeriti 15. mail 1944 ja kindral Plechavicius saadeti Salaspilsi koonduslaagrisse. Umbes pooled püssi alla jäänud mehed moodustasid partisanisalgad  ja hargnesid maapiirkondadesse, et valmistuda partisanisõjaks Nõukogude armee vastu, sest Idarinne lähenes. 1944. aastal okupeeris Punaarmee taas Leedu. Kehtestati Nõukogude võim ja algas mobilisatsioon Punaarmeesse.

Leedu ühiskond nägi Nõukogude Liidus okupeerivat riiki. Seetõttu hoidusid kutsealused mehed kõrvale teenistusest Punaarmees.  Leedu elanikkonna seisukoht mobilisatsiooni suhtes, mis väljendus väeteenistusest hoidumises, selle ignoreerimises ja enda varjamises mobilisatsiooni eest, oli tingitud inimeste negatiivsest hoiakust võõrarmeesse värbamise vastu. Soov hoiduda okupeeriva võimu mobilisatsioonist kujunes välja natsiokupatsiooni ajal. Rahvas oli teadlik Atlandi harta põhisätetest ja lootis kasutada neid Leedu riigi iseseisvuse taastamiseks. 1. jaanuaril 1945 oli Leedus 58 620 väeteenistusest kõrvalehoidjat. Mobilisatsiooni boikoteerimisega väljendati oma vastupanu Nõukogude okupatsioonile. Nõukogude võim suhtus väeteenistusest hoidujatesse kui partisanidesse ja põrandaaluse tegevuse liikmetesse. Seepärast koheldi neid sageli kui osalejaid relvastatud vastupanus, neid ähvardati vangla või surmanuhtlusega; mehi arreteeriti, piinati ja hukati. Järgnevad kokkuvõtted põhinevad arhiiviandmetel: sõjaliste karistusoperatsioonide käigus 1944–1945 tapeti umbes 5000 kaitsetut inimest. Nõukogude võimu poolt 9. veebruaril 1945 välja kuulutatud amnestia kukkus läbi, sest vaid 8 896 meest sai enne juunit 1945 tagasi oma õigusliku staatuse. Pärast Nõukogude-Saksamaa sõja lõppu kuulutasid Nõukogude võimukandjad 3. juunil 1945 välja teise amnestia. Juulist 1944 kuni 1. detsembrini 1945 rehabiliteeriti veel 36 144 meest (mis sisuliselt tähendas nende registreerimist Nõukogude repressiivorganites ja neile ajutiste isikut tõendavate dokumentide väljastamist). Neist 27 361 olid väeteenistusest kõrvalehoidjad (teistel andmetel oli neid 34 589), desertööre oli 2 423 (teistel andmetel 2 522)  ja 6 259 olid partisanid. 1957. aastaks oli õigusliku staatuse tagasi saanud 38 838 isikut, kellest 8 350 olid partisanid, 30 488 väeteenistusest kõrvalehoidjad, desertöörid jt. Rehabiliteeritute suhtes rakendati erinevaid survemeetmeid. Neist pooled pidid end varjama või Leedust lahkuma. Umbes 10% rehabiliteeritud „desertööridest“ ja 8% „väeteenistusest kõrvale hoidjatest“ vangistati.

Kuna Nõukogude võim tegutses Leedus aastal 1944 sama moodi kui 1940–1941 ja alustas kohe massiliste arreteerimiste ja küüditamistega, sündis kodanike vastureaktsioonina okupantide vastu kohe ka vastupanuliikumine ja sissetungijate vastu alustati partisanisõda. Leedu vastupanu oli hästi organiseeritud, ühtse käsuliiniga partisaniüksused suutsid efektiivselt kontrollida suur maapiirkondi kuni 1949. aastani. Leedus tegutses koos põrandaaluste organisatsioonidega hinnanguliselt umbes 100 000 partisani. Kui Nõukogude armee või NKVD eriüksustega ei toimunud parajasti otsest võitlustegevust, häiriti nõukogude korra kindlustumist luure- ja varitsustegevuse, sabotaaži, kohalike kommunistidest aktivistide ja ametnike salamõrvade, vangistatud partisanide vabastamise ja põrandaaluste ajalehtede trükkimisega. Tabatud leedu metsavendi piinati ja nad hukati, nende lähedased küüditati Siberisse. Survevahendid nõukogudevastaste talupidamiste ja külakogukondade vastu olid karmid. NKVD üksused – rahva omakaitse salgad – kasutasid vastupanu murdmiseks šokitaktikat ja panid külaplatsidele vaatamiseks välja hukatud partisanide laibad. 16. veebruaril 1949 kirjutati Leedu Vabadusvõitlejate Liidu kongressil alla Leedu tuleviku deklaratsioonile. Sellele andsid oma allkirja brigaadikindral Jonas Žemaitis ja teised territoriaalsete relvaüksuste  komandörid. Deklaratsioonis seisis, et taas-ülesehitatud Leedust saab tulevikus demokraatlik riik, mis tagab võrdsed õigused igale kodanikule ja mis on rajatud vabadusele ja demokraatlikele väärtustele. Deklaratsioon kuulutas kommunistliku partei kuritegelikuks organisatsiooniks. 1950. aastate alguseks olid nõukogude väed hävitanud suurema osa Leedu rahvuslikust vastupanuliikumisest. Nõukogude spioonide poolt Läänes kogutud luureandmed ja  vastupanuliikumisse imbunud KGB agendid kõrvuti ulatuslike operatsioonidega kohapeal 1952. aastal lõpetasid nõukogudevastase tegevuse. Pranas Koncius oli viimane vabadusvõitleja, kes hukkus tulevahetuses Nõukogude relvasalgaga 6. juulil 1965. Benediktas Mikulis, üks viimastest teada olevatest metsavendadest, ilmus välja 1971. Ta arreteeriti 1980. aastatel ja viibis mitu aastat vanglas. Mitmed partisanid panid relvad maha, kui nõukogude võimuesindajad pärast Stalini surma 1953. aastal neile amnestiat lubasid. Üksikuid relvakokkupõrkeid jagus veel 1960. aastatesse. Teadaolevalt tegutsesid viimased metsavennad ja hoidsid haarangutest kõrvale kuni 1980. aastateni.

NSVL  repressiivorganid NKVD/NKGB kasutasid põrandaaluse tegevuse mahasurumiseks tõsiseid survevahendeid. Suurem osa meetmeid olid vastuolus rahvusvahelise  õiguse (Haagi ja Genfi konventsioonid), NSVL Konstitutsiooni ja nõukogude seadusandlusega. Sellisteks meetmeteks olid: a) relvastatud vastupanust osavõtnute perede väljasaatmine; b) vastupanust osavõtnute piinamine; c) psühholoogiline sõda: tapetud võitlejate laipade avalik näitamine; d) vastupanuliikumise sümbolite, eraldusmärkide ja mundri kasutamine MGB-KGB agentide-provokaatorite poolt; e) sõjaväelised karistusaktsioonid vastupanust osavõtjate ja nende toetajate vastu. Relvastatud vastupanust osavõtnute perekondi küüditati ilma juurdluse või kohtuotsuseta suvest 1945 kuni septembrini 1953 (perekondade kogu vara konfiskeeriti). Enamus küüditatuist suri nälja ja haiguste kätte, kaotas tervise või koges psühhoterrorit.

Militaarsed ja paramilitaarsed üksused kasutasid relvastatud vastupanu mahasurumiseks meetodeid, mis olid rahvusvaheliste konventsioonide järgi keelatud. Ignoreeriti rahvusvahelistes konventsioonides sätestatud reegleid, mis puudutavad okupeeritud maa tsiviilelanikkonna ja sõjavangide kohtlemist. Vastavalt Nürnbergi Rahvusvahelisele Sõjatribunali Hartale ja Rahvusvahelise Kriminaalkohtu Rooma statuudile, mis võeti vastu 17. juulil 1998 ÜRO diplomaatilisel konverentsil Roomas, on relvastatud vastupanust osavõtjate piinamine, nende laipade rüvetamine, perekondade küüditamine ja eriagentuuride tegevus rahvusvahelise õiguse rikkumine. Need tegevused on klassifitseeritavad Rooma Statuudi  § 5 (b) määratletud inimsusevastaste kuritegude ja lõike (c) sätete alusel sõjakuritegudena. Sellised kuriteod on kirjas ka ÜRO Julgeoleku Nõukogu poolt 1993. aastal loodud endise Jugoslaavia  tribunali põhikirjas. Põhikiri hõlmab kuritegusid, mis on 12. augustil 1949 vastu võetud Genfi Konventsiooni § 2 lõigetes (b), (c), (d), (f), (g), (h) juba defineeritud. Nõukogude statistika andmeil oli nõukogude võim tapnud 1953. aastaks 20 093 partisani ja arreteerinud 18 000;  lisaks oli selleks ajaks rehabiliteeritud 38 000 relvastatud partisani. Nõukogude poole inimkadudeks  hinnati 12 922 meest, sh. 1 596 Nõukogude armee sõdurit.

Vastupanu mahasurumiseks ja Leedu põllumajanduse kollektiviseerimiseks viidi Leedus läbi mitmeid küüditamisi. Kohalikud võimuorganid kuulsid küüditamisest alles sama päeva õhtul. Suurimad küüditamised olid maskeeritud süütute, lausa poeetiliste koodnimedega, mida kasutati nõukogude ametkondadevahelises kirjavahetuses, raadio- ja telefonivestlustes. Mais 1948 toimunud küüditamist nimetati „kevadeks“, 1949. aasta märtsiküüditamine  oli „murdlainetus“, oktoobris 1951 läbi viidud küüditamine kandis nimetust „sügis“. Väljasaadetute arvu poolest suurimad küüditamised toimusid mais 1948, märtsis 1949 ja  oktoobris 1951. Kõik küüditamised viidi läbi NSVL Ministrite Nõukogu resolutsiooni alusel, kusjuures tegevuse detaile täpsustati Leedu NSV Ministrite Nõukogu ehk kohaliku nukuvalitsuse ja MGB poolt. 22.–27. mail 1948 küüditati Leedust üle 40 000 inimese, sh. 11 000 last. 25.–28. märtsil 1949 küüditati ligi 30 000 inimest, sh. 8000 last. Inimeste arvult kolmanda operatsiooni ajal 2.–3. oktoobril 1951 viidi Leedust ära ligi 17 000 inimest, sh. enam kui 5000 last. Inimesed küüditati erinevaks ajaks:  1941. Aasta  juuniküüditamise käigus 20 aastaks, 1947–1948 aprillini toimunud küüditamise käigus – 10 aastaks, 1949–1953 küüditamistel määramata ajaks. Asumiselt põgenejaid ähvardas raske karistus. 1940–1941 ja 1945–1952 küüditatud Leedu kodanike koguarv ületas 132 000. Suurem osa inimesi viidi Krasnojarski kraisse, Irkutski ja Tomski oblastisse. 8 000 küüditatut hukkus nälja, haiguste ja üliraske sunnitöö tõttu. Umbes 50 000 ei tohtinud pikka aega Leetu naasta. Viimased leedulased vabastati asumiselt alles pärast NSVL Ülemnõukogu Presiidiumi 7. jaanuari 1960 määruse väljakuulutamist.  Inimesi hoiti vanglas ja vangilaagrites äärmiselt rasketes tingimustes. 1950. a. tegutses Leedus 12 vanglat, 8 koonduslaagri haru ja 23 sisevanglat, mis moodustas vaid väikese osa GULAG-i süsteemist. Igal aastal saadeti Leedust kümneid tuhandeid vange teistesse vanglatesse, mis olid laiali kõikjal NSV Liidu ääretul territooriumil. Vange transporditi kas etapi kaupa – ühest vanglast teise, või otse määratud erilaagrisse.

Pärast uut okupatsiooni rakendus nõukogude süsteem taas kõigil elualadel ja võim koondus kommunistliku partei kätte. 1949. aastal kollektiviseeriti sunniviisiliselt Leedu põllumajandus, mis viis tohutute toodangu kadudeni. Pärast Stalini surma, kui elu-olu muutus vabamaks ja elatustase hakkas tasapisi tõusma, ei toimunud see mitte uuenduste ja kõrgema tööviljakuse tõttu, vaid energia ja teiste ressursside arutu raiskamise arvelt. Leedu elatustase oli küll NSVL kõrgemaid, aga vahe arenenud Lääneriikidega suurenes üha. Leedu kultuuri ja rahvuslikku identiteeti suruti maha ja ignoreeriti.

Troops parade to mark events of March 11Sõjaväeparaad 11. märtsi sündmuste tähistamiseks.

1953-1991

Kõik see põhjustas vastupanuliikumise jätkumist ka pärast relvastatud võitluse lõppu. Esimesena jätkasid vastupanu sajad põrandaalused noorteorganisatsioonid, mis nõukogude võimu poolt 1950. aastate lõpuks likvideeriti. 1960. Aastatel keskendus protestiliikumine usuvabaduse teemale. Umbes 1969. aastast hakkasid Leedu katoliiklased ja vaimulikkond kehtestama õigusi, mis neile Nõukogude Liidu konstitutsiooniga oli garanteeritud ja juhtisid maailma tähelepanu režiimi sihilikele katsetele hävitada riigis religioon. 17 000 allkirjaga petitsioon, milles mõisteti avalikult hukka võimude usuvastane tegevus, adresseeriti NSVL Kommunistliku Partei Peasekretär Leonid Brežnevile ja edastati talle ÜRO Peasekretäri kaudu. Hilisematest protestiavaldustest võib märkida leedu meremehe Simas Kudirka katset paluda Ühendriikides poliitilist varjupaika ja tema hilisem kõne Vilniuses mais 1971 toimunud kohtuistungil, kus ta nõudis Leedule sõltumatust. On veel V. Simokaitise ja tema abikaasa lennukihõivamise katse vabaduse nimel novembris 1970, Leedu intellektuaalide novembris 1971 avaldatud kiri dissidentide vaimuhaiglatesse paigutamise vastu ja tudengite venevastased demonstratsioonid rahvusvahelise käsipalli matši ajal Vilniuses juunis 1972. Kevadel 1972 pani leedu üliõpilane Romas Kalanta end Kaunases elusalt põlema, et väljendada protesti Nõukogude poliitika vastu ja nõuda vabadust Leedule. Tema matustest võttis osa tuhandeid inimesi ja need lõppesid vägivaldse konfliktiga rahva ja märulipolitsei vahel. Nõukogude võim üritas vastata kasvavale opositsiooniliikumisele arestide ja teiste repressioonidega, aga see ei aidanud – Leedu põrandaalune liikumine muutus järjest organiseeritumaks ja tugevamaks. Vastupanuliikumine koondus peamiselt ümber põrandaaluse väljaande „Leedu katoliku kiriku kroonika“. Leedu dissidendid protesteerisid avalikult Nõukogude poliitika vastu ja nõudsid okupatsiooni lõpetamist. 1979. aastal kirjutasid Balti dissidendid alla Balti apellile, nõudes Molotovi-Ribbentropi pakti tagajärgede likvideerimist ja Balti riikide iseseisvuse taastamist.

Nõukogude Liidu kokkuvarisemine Lääne surve all Külma sõja tingimustes ja perestroika algus andsid opositsiooniliikumisele uue jõu. 1987. aastal korraldati mitmeid demonstratsioone, mis lõpuks märulipolitsei poolt laiali aeti. 1988. a. keskpaiku moodustati intellektuaalide juhtimisel Leedu Reformiliikumine Lietuvos persitvarkymo sajudis, mis võttis oma tegutsemise aluseks demokraatlike ja rahvuslike õiguste kaitsmise programmi ja võitis üldrahvaliku populaarsuse. Sajudise tegevusest inspireerituna võttis Leedu Ülemnõukogu vastu konstitutsiooni muudatused Leedu seaduste ülimuslikkusest NSVL seadusandluse suhtes, annulleeris 1940. aastal vastu võetud otsused, mis kuulutasid Leedu NSVL osaks, legaliseeris mitmepartei süsteemi ja võttis vastu arvukalt tähtsaid otsuseid, mh. rahvusriigi sümboolika – lipu ja vapi –, kasutuselevõtu kohta riigis. Suur osa Leedu kompartei liikmeist toetas Sajudise ideid ja Sajudise toetusel valiti 1988. aastal Leedu KP Keskkomitee esimeseks sekretäriks Algirdas Brazauskas. 23. augustil 1989, 50 aastat pärast Molotovi-Ribbentropi pakti sõlmimist, et tõmmata maailma tähelepanu Balti rahvaste saatusele, ühendasid Balti ketis oma käed leedulased, lätlased ja eestlased, moodustades 600 kilomeetrises inimketi, mis ulatus Tallinnast Riiga ja Vilniusesse. Detsembris 1989 kuulutas Brazauskase juhitud Leedu KP end NSVL KP-st sõltumatuks ja organiseerus iseseisvaks parteiks, mis nimetas end 1990. aastal ümber Leedu Demokraatlikuks Tööparteiks.

1990. aastal võitsid Sajudise toetusega kandidaadid Leedu Ülemnõukogu valimised. 11. märtsil 1990 kuulutas Ülemnõukogu välja Leedu iseseisvuse taastamise. Leedu Ülemnõukogu nimetas ametisse riigijuhid, võttis samal päeval vastu ajutise põhiseaduse ja Leedu NSV lakkas olemast. Riigipeaks sai Vytautas Landsbergis ja Kazimira Prunskiene asus juhtima valitsust. 15. märtsil nõudis NSVL akti tühistamist ja alustas Leedu vastu poliitiliste ja majanduslike sanktsioonide rakendamist. Paari avaliku hoone hõivamiseks kasutati Nõukogude sõjaväge. Armee demonstreeris oma jõudu, sõites tankidega Vilniuse tänavatel. Leedulased, innustunud oma valitsuse tegevusest, avaldasid NSVL tegevuse suhtes vägivallatut vastupanu.

10. jaanuaril 1991 hõivasid Nõukogude-meelsed jõud Vilniuse tähtsaima trükikoja ja veel mõned hooned ja proovisid kukutada valitsust, toetades nn. Rahvuslikku Päästekomiteed. Kolm päeva hiljem vallutasid Nõukogude-meelsed sõjalist jõudu kasutades Vilniuse teletorni, tappes 14 relvastamata tsiviilisikut ja haavates 700 inimest. Isehakanud Rahvuslik Päästekomitee kuulutas valitsuse kukutatuks, kuid Ülemnõukogu ja valitsushoonete vallutamist ei järgnenud. Moskva ei suutnud Leedu iseseisvusliikumist purustada, sest vaba maailm avaldas NSVL tegevuse suhtes tugevat kriitikat, pealegi puudus Moskval Leedus igasugune toetus. Leedu valitsus jätkas tööd. 9. veebruaril toimunud referendumil hääletas üle 90% osalenust (76% hääleõiguslikest kodanikest) sõltumatu ja demokraatliku Leedu poolt. Samal ajal jätkasid Nõukogude sõjajõud ja julgeolekuväed kutsealuste sunniviisilist väeteenistusse võtmist, hõivasid juhuslikke hooneid, ründasid tollipunkte ning tapsid mõned tolli- ja politseiametnikud. 1991. aasta augustiputši ajal võtsid Nõukogude väeüksused Vilniuses ja teistes linnades üle mitmeid side- ja valitsushooneid, kuid pöördusid hiljem, pärast putši ebaõnnestumist, kasarmutesse tagasi. Leedu valitsus keelustas kommunistliku partei ja andis korralduse kompartei varade konfiskeerimiseks. Esimesena tunnustas iseseisvat Leedu Vabariiki Island, seejärel teised lääneriigid ja lõpuks, 17. septembril 1991 ka Venemaa. 17. septembril 1991 sai Leedu koos teiste Balti riikidega ÜRO liikmeks ja kuulus taas vabade riikide perre. 50 aastat kestnud okupatsiooni tagajärjed olid rängad. Ligikaudseil hinnanguil kaotas Leedu ajavahemikus 1940–1990 sõja, hävitustöö ja repressioonide, aga ka emigratsiooni ja küüditamiste tõttu ¼ elanikkonnast. Ainuüksi aastatel 1940–1952 kaotas Leedu 780 922 elanikku. Nõukogude okupatsioonist tingitud materiaalseid kaotusi hinnatakse 28 miljardile USA dollarile. Läheb veel aastakümneid, enne kui paranevad haavad, mida tekitasid Leedule 50 aastat kommunismi.



Faktid

  • Leedu kaotas kommunistliku okupatsiooni tõttu 780 000 kodanikku
  • Leedu okupeeriti Nõukogude Liidu poolt 15. juunil 1940

Kirjandus