Sisukaart

Vali keel:

Eesti keeles

Kodu > Andmebaas > Läti > Ajalooline ülevaade > 1953-1991

Ole informeeritud

Prindi see leht

1953-1991

 

Communism’s end in Rîga on 25 August 1991.Kommunismi lõpp Riias 25. augustil 1991.

Läti geograafiline asend tingis riigi kasutamise Venemaa Balti regiooni sõjalise keskusena. Just Lätis asus NSVL Balti Sõjaväeringkonna Peastaap; maa-, mere- ja lennuväebaasid, aga ka strateegiliste rakettide baasid. 1950. aastate teisel poolel toimusid Lätis lühiajalised muudatused, mis olid seotud „ideoloogilise sulaga“ Moskvas. NSVL etteotsa sai Nikita Hruštšov, kes mõistis alates 1956. aastast avalikult hukka oma eelkäija Stalini režiimi ajal toime pandid hirmuteod. Sel perioodil liikusid Läti poliitilisse ladvikusse nn. rahvuslikud kommunistid, kes üritasid mh. taastada läti keele rolli ühiskonnas. Samuti soovisid nad peatada kontrollimatut migratsiooni ja teiste NSVL rahvaste ümberasustamist Lätti ning seisid vastu Lätile võõraste majandamismeetodite kehtestamisele tööstuses ja põllumajanduses. Muulaste riiki saabumise tulemusena oli lätlaste osakaal riigi rahvastikus katastroofiliselt vähenenud. Aastal 1935 moodustasid lätlased rahvastikust 75,5%; NSVL ametliku statistika kohaselt moodustasid lätlased 1959. aastal kohalikust elanikkonnast vaid 62%, kusjuures kõige radikaalsemalt oli kasvanud vene rahvusest elanike suhtarv rahvastikus. Tol ajal oli  Läti rahvaarvuks veidi üle 2 miljoni inimese (võrdluseks – 1914. aastal elas Lätis 2,5 miljonit inimest ja aastal 2000 veidi alla 2,4 miljoni).

Läti kommunistide vabamõtlemine tundus Moskvale ohtlik. 1959. aastaks olid kõik progressiivse mõttelaadiga läti rahvusest kommunistid, sh. nende väljapaistvaim esindaja, Ministrite Nõukogu aseesimees Eduards Berklavs (sünd. 1914) partei juhtivatelt positsioonidelt kõrvaldatud. Nende asemele määras kompartei märksa kuulekamad parteilased. Sõnakuulelike seltskonnast kõige märkimisväärsemaks võib pidada Arvīds Pelšet (1899–1983) ja Augusts Vossi (1916–1994), kes elasid varem Venemaal. Oma teenistusvalmiduses mindi lausa nii kaugele, et keelati ära Läti suurima rahvuspüha – Jaanipäeva – tähistamine ning kiirendati immigratsiooni tempot teistest NSVL liiduvabariikidest. Rahvuslike kommunistide juhtpositsioonidelt kõrvaldamine ja pöördumine Läti traditsioonide vastu kasvatas tunduvalt okupatsioonirežiimi suhtes negatiivselt meelestatud ühiskonna osa.

Rahvuslike kommunistide kõrvaletõrjumine okupeeritud Läti kompartei ladvikust tähistas uue perioodi saabumist, mida iseloomustas totaalne ideoloogiline ja poliitiline kontroll. Rahva hulgas valitses lootusetus ja resignatsioon. Selle perioodi iseloomustamiseks kasutatakse mõistet stagnatsioon. Ja ometi, võrreldes teiste NSVL piirkondadega, säilis Läti NSV-s suhteliselt kõrge elatustase ning inimesed teistest Nõukogude liiduvabariikidest soovisid igal võimalusel Lätti kolida.

Moskvast saabusid käskkirjad hiigelsuurte tehasekomplekside ehitamiseks Lätisse. Ekstensiivselt arendati keemia- ja elektroonikatööstust. Nimetatud ettevõtete jaoks vajalik tööjõud toodi sisse Venemaalt. Paljud tehased valmistasid toodangut Nõukogude relvajõududele. Tänu majanduse ekstensiivsele arendamisele kannatas rängalt Läti looduskeskkond. Enamus Riia reovetest juhiti otse Riia lahte. Selle tulemusena surid kalad ja 1980. aastate lõpus ei tohtinud inimesed enam kuulsates Läti (Jurmala) ja Eesti (Pärnu) kuurortides ujuda. Veel üheks tugevalt saastatud piirkonnaks oli Ventspilsi ümbrus – piirkond Gotlandi vastas, kus asus suur naftasadam ja ammoniaaki ja teisi toksilisi aineid valmistavad keemiatehased. Nafta ja naftatoodete ning ammoniaagi tootmisel tekkivate toksiliste jääkide hooletu käsitsemine muutis kogu piirkonna inimestele ohtlikuks. Ammoniaagitehas ehitati koostöös USA naftafirmaga Occidental Petroleum, mille omanikuks oli multimiljonär ja Lenini sõber Armand Hammer, kusjuures tehase toodang oli mõeldud ennekõike Ameerika turule. 1980. aastail muutus eriti ilmekaks Nõukogude plaanimajanduse võimetus konkureerida demokraatliku maailma vabaturumajandusega. Sellest johtuvalt arvasid sotsiaalse ja poliitilise eliidi üha kasvavad ringkonnad, et riik peab pöörama näo lääne majandusmudeli suunas.

Opositsioon okupatsioonirežiimi suhtes püsis kogu sõjajärgse perioodi vältel. Tegutsesid mitmed lindpriiks kulutatud põrandaalused grupid, mille liikmed jagasid samu vaateid, lugesid keelatud antikommunistlikku kirjandust, levitasid üleskutseid ja kasutasid keelatud Läti puna-valget rahvuslippu. Alates 1960. aastatest hakati NSVL-s teisitimõtlejate suhtes kasutama uut tüüpi repressioonivahendit – sulgemist psühhiaatriahaiglasse. Selline asjade käik ja selle veelgi tõsisemad tagajärjed said osaks paljudele mehistele kodanikele, kellest enamuse moodustasid kirjanikud (nn. dissidendid ehk inimesed, kelle arvamused ja seisukohad üldaktsepteeritust erinesid) ning  kes söandasid võtta sõna kommunistliku ideoloogia stuupori ja tendentsi vastu kehtestada üksikisiku ja ühiskondliku elu suhtes totaalne kontroll.

1980. aastate teises pooles sai NSVL külmas sõjas lüüa ning algas perestroika. Dissidentlik liikumine Lätis, mis tugevate repressioonide tõttu püsis 1980. aastate alguses peamiselt põranda all, aktiviseerus 1986. aastal. 1986. aastal sai avalikkusele teatavaks, et NSVL plaanib ehitada Läti suurimale jõele Daugavale veel üht hüdroelektrijaama; samuti oli võetud vastu otsus metroo ehitamiseks Riia alla. Mõlemad Moskvas plaanitud projektid tähendanuks Läti maastiku, aga ka kultuuri- ja ajaloorikkuste hävimist. Ajakirjanikud õhutasid lugejaid nimetatud laastavate otsuste vastu protesteerima. Avalikkus reageeris otsekohe ning vastukaaluks Moskva plaanidele asutati 28. veebruaril 1987 Keskkonnakaitse Selts. 1980. aastate teisel poolel muutus Keskkonnakaitse Selts üheks kõige mõjukamaks massiliikumiseks Lätis ning kohe alustati ka nõudmiste esitamisega Läti riikliku iseseisvuse taastamiseks.

14. juunil 1987, 1941. aastal küüditatute mälestuspäeval, organiseeris aasta varem asutatud inimõiguste rühmitus „Helsingi-86“ lillede asetamise tseremoonia Vabadussamba jalamile (Läti iseseisvuse sümbol, mis püstitati 1935. aastal). See oli tolle aja kohta pretsedenditu sündmus, mis demonstreeris Läti rahvusliku julguse ja enesekindluse taassündi. 1. ja 2. juunil 1988 toimus Kirjanike Liidu kongress, mille käigus Läti intelligents arutles ühiskonna demokratiseerumise, Läti majandusliku iseseisvumise, migratsiooni lõpetamise, tööstuse ümberkujundamise ja läti keele kaitsmisega seotud küsimusi. Neil päevil tunnistati esmakordselt Läti sõjajärgses ajaloos Molotovi-Ribbentropi pakti kriminaalsete salaprotokollide olemasolu, mis olid määranud Läti saatust 1939. aastast alates. Kirjanike Liidu kongress äratas laiad rahvahulgad ja stimuleeris kogu rahvusliku taassünni protsessi.

1988. aasta suvel moodustusid taassünni perioodi kaks kõige olulisemat organisatsiooni – Läti Rahvarinne ja Läti Rahvusliku Iseseisvuse Liikumine. Mõne aja pärast ilmus poliitilisele areenile ka veidi radikaalsema suunitlusega Kodanike Kongress, nõudes täielikku järeleandmatust ebaseadusliku Nõukogude režiimi esindajate suhtes. Kõikidel organisatsioonidel oli ühine eesmärk – demokraatia ja iseseisvuse taastamine riigis. 7. oktoobril 1988 toimus Läti sõltumatuse väljakuulutamisele ja seadusliku korra kehtestamisele pühendatud massimeeleavaldus. 8. ja 9. oktoobril toimus Läti Rahvarinde Esimene Kongress. Nimetatud organisatsioonist, mis koondas 200 000 liiget, sai Läti taassünniliikumise ja iseseisvuse taastamise protsessi juhtiv jõud.

23. augustil 1989 möödus 50 aastat kriminaalse Molotovi-Ribbentropi pakti sõlmimisest. Tõmbamaks maailma avalikkuse tähelepanu Balti riikide saatusele, organiseerisid kõigi kolme Balti riigi rahvarinded sel päeval suurejoonelise poliitilise meeleavalduse – Balti keti. Balti riikide elanikud moodustasid Tallinnast läbi Riia Vilniuseni ulatuva 600 km pikkuse inimketi. See oli Balti riikide kodanike ühise iseseisvustahte sümboolne demonstratsioon.

Ülemnõukogu uue koosseisu valimised peeti 18. märtsil 1990 ja valimisvõidu saavutasid iseseisvuse toetajad. 4. mail 1990 võttis Läti NSV Ülemnõukogu uus koosseis vastu Iseseisvusdeklaratsiooni, mis kutsus üles sõja-eelse Läti Vabariigi ja 1922. aasta põhiseaduse taastamisele. Moskva ja NSVL sõjaväeringkonnad ei suutnud Läti iseseisvuspüüdlustega leppida. 1991. aasta jaanuaris korraldasid Moskva- ja kommunismimeelsed jõud omapoolse rünnaku. Brutaalse jõuga üritati kukutada seaduslikult valitud võimuorganid. Moskva eesmärgid nurjas Läti rahva organiseeritud vägivallatu vastupanu, mis läks ajalukku kui „Barrikaadide päevad“. 19. augustil 1991 toimus Moskvas ebaõnnestunud putš, kui käputäis kõrgel kohal olevaid Nõukogude funktsionääre tegid katse haarata võim. Nimetatud sündmus kiirendas Läti liikumist iseseisvuse taastamise suunas. 21. augustil 1991 teatas Läti Vabariigi Ülemnõukogu, et 4. mail 1990 välja kuulutatud üleminekuperiood täieliku riikliku iseseisvuse taastamiseks on lõppenud ja sellega seoses kuulutab Läti end iseseisvaks riigiks – riigiks, mille juriidiline vundament ulatub tagasi omariikluse perioodi, mis eksisteeris enne Läti okupeerimist 17. juunil 1940.



Faktid

  • Läti okupeeriti Nõukogude Liidu poolt 17. juunil 1940
  • Lätis kannatas kommunistlike repressioonide tõttu 214 905 inimest

Kirjandus