Sisukaart

Vali keel:

Eesti keeles

Kodu > Andmebaas > Läti > Ajalooline ülevaade > 1941-1953

Ole informeeritud

Prindi see leht

1941-1953

 

One of the 31 deportee trains that took 43,000 to Siberia in 1949.Üks 31 rongist, millega küüditati 1949. aastal Siberisse 43 000 inimest.

Nõukogude repressioonid Lätis katkestas Teine maailmasõda ja Läti territooriumi kiire vallutamine natsi-Saksamaa relvajõudude poolt. Seisuga 10. juuli 1941 oli Läti territoorium tervenisti Saksa armee kontrolli all. Lahkudes panid Punaarmee väeüksused ja hävituspataljonid Lätis toime kuritegusid – tapsid vange ja maapiirkondade elanikke, kes tundusid lihtsalt kahtlased. Läti partisanisalgad ründasid Nõukogude võimu esindajaid lootuses vabastada riik ja taastada Läti Vabariigi iseseisvus enne Saksa armee saabumist. Natsid neid plaane ei toetanud ja Läti muutus Saksamaa idaterritooriumide osaks ametliku nimetusega Läti Kindralkubermang. Nõukogude okupatsioon asendus Saksa okupatsiooniga. Kes okupatsioonirežiimile ei kuuletunud või olid teinud varem koostööd Nõukogude režiimiga, tapeti või saadeti koonduslaagrisse. Saksamaa ei tahtnud mitte midagi kuulda Läti iseseisvumisest; isegi autonoomia võimaldamine Lätile ei tulnud kõne alla. Rikkudes rahvusvahelist õigust värbasid natsi-Saksamaa ja Nõukogude Liit Läti kodanikke oma relvajõududesse. Üle 200 000 Läti sõjamehe võitles Teises maailmasõjas mõlema okupatsiooniarmee ridades; neist umbes pooled (100 000) langesid.

Läti rahvastik ei hukkunud mitte ainult lahinguväljal. Natsistliku okupatsiooni ajal hävitati erilaagrites 18 000 lätlast, umbes 70 000 juuti ja 2 000 mustlast – ühtekokku umbes 90 000 inimest. Lätlaste puhul oli tegu peamiselt tsiviilisikutega, kelle poliitilised vaated olid Saksa okupatsioonijõududele vastuvõetamatud. Juute ja mustlasi hävitati ebainimliku natsistliku „rassiteooria“ alusel.

Paljud lätlased olid aktiivselt seotud Saksa okupatsioonirežiimi vastu suunatud vastupanuliikumisega. Okupatsioonirežiimiga polnud rahul paljud Läti kodanikud; mitmed grupid pidasid salaplaane demokraatia taastamiseks riigis. Iseseisvuse taastamiseks asutati põrandaalune organisatsioon Läti Kesknõukogu, mis andis välja keelatud ajalehte Brīva Latvija (Vaba Läti). Väljaanne oli tuntavalt demokraatliku suunaga ja propageeris ideed taastada pärast sõja lõppemist Läti Vabariik.

Natsi-Saksamaad tabasid Idarindel järjest uued kaotused ja lõpuks oli Saksa armee sunnitud taganema. 1944. aasta juuli keskel ületas Punaarmee uuesti Läti sõjaeelse idapiiri ja 13. oktoobriks oli Riia venelaste poolt taas vallutatud. Oktoobri keskel jäi Kurzeme all piiramisrõngasse Saksa armee väeüksus, mille koosseisu kuulus ka Läti Leegion. Kurzeme täitus kiiresti põgenikest, kes saabusid Läti idaosast sooviga põgeneda Nõukogude režiimi, Punaarmee ja tagakiusamise eest. Inimesed ei näinud teist võimalust kui põgeneda kalapaatide ja -laevadega Rootsi ja Saksamaale, kust kuni 1951. aastani liiguti edasi laia maailma (enamasti Austraaliasse ja Põhja-Ameerikasse). Kokkuvõttes põgenes Läände ligi 150 000 lätlast. Sõja viimastel päevadel üritasid Lätlased Kuramaa kotis veelkord oma iseseisvust taastada, kuid ebaõnnestusid.

Ligikaudseil hinnanguil vähenes Läti elanikkond sõja tagajärjel poole miljoni inimese võrra (inimesi oli 25% vähem kui 1939. aastal). Võrreldes 1939. aastaga oli Läti rahvaarv kahanenud 300 000 inimese võrra. Sõda põhjustas raskeid kahjusid ka riigi majandusele – paljud ajaloolised linnad hävinesid, nõndasamuti tööstus ja infrastruktuurid.

Kui Teise maailmasõja lõpp tähendas paljudele riikidele kauaigatsetud vabaduse saabumist, siis Lätile tõi see kaasa pool sajandit Nõukogude okupatsiooni. Pärast sõja lõppu tegi Moskva kõik mis võimalik, et kehtestada Lätis Nõukogude võim ja ikestada kohalik elanikkond. Otsekohe pärast Läti alade taasokupeerimist asusid Moskva võimuorganid kiusama taga neid, kes olid teinud sõjapäevil koostööd natsi-Saksa relvajõududega. Inimesi arreteeriti ka nende tegevuse eest iseseisvuse perioodil, poliitilise ebausaldusväärsuse tõttu, teisitimõtlemise tõttu jne. Algas Läti ühiskonna venestamine.

Lätimaa metsad olid täis vastupanuliikumise võitlejaid, kelle veendumuse kohaselt pidid lääneriigid kohe-kohe Lätile appi tulema, et aidata riigil Nõukogude okupatsioonist vabaneda. Aktiivsete vastupanuvõitlejate arv Lätis ulatus tipphetkel 10 000–15 000 inimeseni, samas kui vastupanuliikumises osalejate arv küündis 40 000 inimeseni. Läti vastupanuorganisatsioonide peastaap asus kuni 1947. aastani Riias Matīsa tänavas. 3 000 toime pandud reidi käigus ründasid partisanivõitlejad vormirõivais sõjaväelasi, parteitöötajaid (eriti maapiirkondades), aga ka hooneid ja laskemoonaladusid. Võimuorganite andmeil tapeti vastupanuvõitluse perioodil 1 562 ja haavati 560 Nõukogude funktsionääri. Läti metsavennad tegutsesid kõige aktiivsemalt just riigi äärealadel. Idapiiril tehti koostööd eesti metsavendadega; läänepiiril leedu metsavendadega. Nii nagu Eestis ja Leedus, surmati lõpuks kõik metsavennad kas lähivõitluses või infiltreerunud MVD ja NKVD agentide poolt. Viimased vastupanuvõitlejate rühmad tulid metsast välja ja andsid alla 1957. aastal. Pärast relvastatud võitluse lõppemist jätkus vastupanuliikumine põrandaalustes noorteorganisatsioonides, mis hävitati 1960. aastate alguseks.

Sõjajärgse okupatsiooni ajal oli Läti üks viieteistkümnest Nõukogude liiduvabariigist. Kogu võim Lätis kuulus NLKP-le, mille liige oli ka Läti KP. Kõik teised poliitilised parteid või liikumised olid keelatud. Kompartei struktuurid haarasid Lätis võimu kohe pärast Teise maailmasõja lõppu. Ühtegi tähtsat ametnikku ei nimetatud ametisse ilma Läti KP heakskiiduta.

Oma positsioonide kindlustamiseks alustas kompartei Lätis taas massiliste terroriaktsioonidega, mille käigus arreteeriti ja saadeti Siberi GULAG-i vangilaagritesse kümneid tuhandeid inimesi. Vastupanuliikumise lõpetamiseks ja põllumajanduse kollektiviseerimiseks küüditati 1949. aasta märtsis 42 000 inimest. Kõnealune küüditamise aktsioon oli suunatud peamiselt maaelanikkonna vastu ning inimesi asustati sunniviisiliselt ümber perekondade kaupa, toimetades nad võimude poolt valitud kaugetesse piirkondadesse. Pärast Stalini surma lubati paljudel siiski koju naasta, aga inimesed ei saanud oma endist elu jätkata, sest neid koheldi kui ebausaldusväärset elementi. Küüditamise „juriidiline“ alus sisaldus NSVL Ministrite Nõukogu 29. jaanuari 1949. aasta äärmiselt salajases otsuses ja veebruaris Riikliku Julgeoleku Ministeeriumi koostatud vastavates juhistes „Läti NSV, Leedu NSV ja Eesti NSV mitmete elanike kategooriate küüditamise protseduurist“. 17. märtsil 1949 kirjutas Vilis Lācis Läti NSV Ministrite Nõukogu esimehena sellele otsusele alla.  Riikliku Julgeoleku Ministeeriumi ja Siseministeeriumi relvaüksustele väljastati äärmiselt salajane käsk nr. 0068 küüditamise teostamiseks Balti riikides koodnime all „murdlainetus“. Küüditamine algas 24. märtsi öösel.  Öösel arreteeriti inimesed kodudest, päeval töökohtadest.  Koolilapsed viidi mitmel juhul otse koolist rongi peale. 25. märtsist 28. märtsini küüditati Lätist  „eriasundustesse“ (peamiselt Krasnojarski krais, Amuuri oblastis, Irkutskis, Omskis, Tomskis ja Novosibirskis) 42 133 inimest ehk enam kui 2% Läti sõjaeelsest rahvastikust. Küüditatute hulgas oli enam kui 10 990 last ja alla 16-aastast noorukit. 73% küüditatuist moodustasid naised ja lapsed. Kolmest Balti riigist küüditati ühtekokku  30 620 perekonda ehk 94 799 inimest.

Läti demograafid on teinud kindlaks, et Nõukogude okupatsiooni perioodil küüditati Lätist või saadeti asumisele ühtekokku 340 000 inimest, kellest ligi 130 000 ei naasnud kunagi kodumaale (st. jäid teadmata kadunuks). Põhja-Venemaale küüditati terveid ühiskonnagruppe – iseseisva Läti Vabariigi endiseid poliitilisi aktiviste, sõjaväelasi, talupidajaid, üliõpilasi, isegi kooliõpilasi ja väikelapsi. Nõukogude režiim hävitas oma potentsiaalsed ideoloogilised vastased, tagades endale seeläbi edu Läti sovetiseerimisel ja maaelu kollektiviseerimisel. Kollektiviseerimine ehk kolhooside moodustamine viidi läbi sunniviisiliselt, kohustades talupidajaid oma krunte, loomakarja ja talutehnikat kollektiivselt majandama. Seda tüüpi maamajandus oli Lätile täiesti võõras, samas kui Venemaal oli sel viisil juba aastakümneid maad haritud ja karja peetud. 1950. aastate lõpuks oli pea kogu Läti põllumajandus kollektiviseeritud.



Faktid

  • Läti okupeeriti Nõukogude Liidu poolt 17. juunil 1940
  • Lätis kannatas kommunistlike repressioonide tõttu 214 905 inimest

Kirjandus