Sisukaart

Vali keel:

Eesti keeles

Kodu > Andmebaas > Läti > Ajalooline ülevaade > 1939-1941

Ole informeeritud

Prindi see leht

1939-1941


Andrei Võšinski Riia Nõukogude saatkonna rõdul 21. juunil 1940.

Läti saatus otsustati Nõukogude Liidu ja natsi-Saksamaa Ida-Euroopa huvisfääride täpsustamisega, kui kaks suurriiki kirjutasid 23. augustil 1939 alla mittekallaletungilepingu salaprotokollidele, millega Hitler sisuliselt sanktsioneeris Läti, Eesti ja Leedu okupeerimise Nõukogude Liidu poolt viimasele sobival ajal. Selline aeg jõudis kätte 8. oktoobril 1940, kui Briti ja Prantsuse abi oli juba mõeldamatu, Eesti riiklik iseseisvus hävitatud ja Punaarmee üksused kogunenud riigipiiri taha, mistõttu Läti oli sunnitud kirjutama Nõukogude Liiduga alla vastastikuse abistamise paktile. NSVL sai oma käsutusse sõjaväebaasid ja -lennuväljad ning õiguse paigutada Ventspilsi ja Pitragsi – kahe Balti ranniku strateegiliselt ülitähtsa punkti vahele – rannakaitse patareid, saavutades seeläbi kontrolli Riia lahe üle. Sõja puhkedes pidi Läti territooriumil paiknevatesse garnisonidesse paigutatama 30 000 punaarmeelast.

Avalikkus oli pakti sõlmimisest šokeeritud. Eeldati, et sellele järgneb riigi täielik okupeerimine. Olukord muutus eriti pingeliseks pärast soomlaste kapituleerumist 12. märtsil 1940. Nõukogude diplomaatiline esindus Riias ujutas  riigi üle propagandamaterjalidega, milles ähvardati võtta viivitamatult tarvitusele kõik meetmed Läti valitsuse vägivaldseks kukutamiseks, kui viimane peaks üritama reguleerida sõjaväelaste paiknemist riigis või takistama pakti mistahes punkti täitmist. Samaaegselt imbusid näiliselt süütute ülesannete varjus Lätisse vene spioonid ja salaagendid, esinedes näiteks Nõukogude „tehnikutena“, kelle väidetavaks ülesandeks pidi olema juhendada kasarmute püstitamist, või kes transporditi lennukitega NSVL kontrolli all olevatele lennuväljadele ja viidi sealt autodega edasi Nõukogude diplomaatilisse esindusse Riias – iseseisva Läti vabariigi vastu suunatud Nõukogude luuretegevuse epitsentrisse.

Vaatamata Molotovi 29. märtsil 1940 antud lubadustele, mille kohaselt ei pruugi Lätil oma suveräänsuse pärast muret tunda, ei olnud Läti valitsusel, eriti pärast Soome kapituleerumist, NSVL edasise tegevuse suhtes enam illusioone. 17. mail 1940 võttis Läti Vabariigi valitsus vastu salajase otsuse, et tagada igal juhul riigi poliitiline ja konstitutsiooniline järjepidevus. Kriisi puhkedes pidid valitsuse ülesanded minema üle Läti Vabariigi saadikule Londonis Karlis Zarinsile ning tema asetäitjaks pidi saama Läti saadik Washingtonis Alfred Bilmanis.

12. juunil 1940 anti Nõukogude Balti mere laevastikule korraldus Balti riikide suhtes täieliku mereblokaadi kehtestamiseks: toimusid ettevalmistused ning jagati käske täieliku sõjalise invasiooni teostamiseks. 15. juunil 1940 ründasid Nõukogude väed Maslenki juures Läti piiri, mille käigus langes vaenlase käe läbi kolm Läti piirivalvurit ja kaks tsiviilisikut. Lisaks võeti pantvangi ja viidi Nõukogude Liitu 10 piirivalvurit ja 27 tsiviilisikut – peamiselt naised ja lapsed. 16. juunil 1940, päev pärast Läti okupeerimist Punaarmee poolt, anti Läti Vabariigi saadikule Moskvas Fricis Kocinsile üle NSVL ultimaatum, millele oodati vastust kuue tunni jooksul. Õhurünnakute ähvardusel nõuti Lätilt piiramatul arvul Punaarmeelaste riiki lubamist ja Nõukogude-meelse valitsuse moodustamist. Kaasaegsed mäletavad Molotovi küünilist märkust ultimaatumi üleandmisel, kui ta ütles, et „sõltumata ultimaatumi vastuvõtmisest või selle tagasilükkamisest antakse Punaarmeele käsk Läti piir ületada.“ Samal ajal kogunesid Läti piiri taha sajad raskerelvastusega tankid ja jalaväe mehhaniseeritud toetusüksused. Läti oli muust maailmast ära lõigatud, sest Leedus oli Punaarmee juba sees ja Eestile oli esitatud samasugune ultimaatum. Läti valitsus mõistis selgelt, et Nõukogude Liidu nõudmiste vastuvõtmine tähendab riigi sõjalise okupeerimisega nõustumist, samas polnud teist valikut kui NSVL brutaalsele survele alistuda. Läti valitsus astus tagasi, kuid president palus valitsuse liikmeil jääda ametisse kuni uue valitsuse moodustamiseni. Läti valitsuse eesmärgiks oli verevalamise vältimine, seetõttu alistus riik NSVL põhjendamatutele nõudmistele. Nõukogude armee okupeeris Läti 17. juunil 1940 ja lõikas riigi vabast maailmast ära.

17. juunil 1940 informeeris Molotov Saksamaa suursaadikut Moskvas, et Lätisse on saadetud Nõukogude valitsuse eriesindaja ülesandega pidada läbirääkimisi uue Läti valitsuse moodustamiseks. Kõnealune eriesindaja oli Rahvakomissaride Nõukogu aseesimees ja NSVL välisasjade asekomissar A. Višinski, kaasas nimekiri loodava Läti nukuvalitsuse liikmetest. 20. juunil esitas Višinski president Ulmanisele nimekirja uue valitsuskabineti liikmetega ja teatas presidendile, et viimasel puudub õigus nimekirja muuta, sest Moskva on uue valitsuse liikmed juba ametisse kinnitanud. Koos Prof. Augusts Kirchensteinsiga, kes oli Läti-Vene Sõprusühingu president, kuulus nimekirja veel ainult kaks kommunisti; kõik ülejäänud olid „kaasteelised“, keda Kreml kasutas illusiooni loomiseks, et Läti rahvas on sellist valitsust ise vabatahtlikult soovinud. 20. juunil 1940 lakkas Läti Vabariigi ametlik valitsus olemast ja võim anti üle Kirchensteinsile. President Ulmanis jäi ametisse kuni rahvasaadikute kongressi toimumiseni 21. juulil 1940, mille delegaadid seati paika valimisfarsi käigus. Tegelik võim riigis läks Višinski kätte, kes tegutses Moskva Riia saatkonna kaudu. Višinski käsul ja Nõukogude relvajõudude valvsa pilgu all organiseeriti Lätis rahva „meeleavaldusi“, kus nõuti valitsuse vahetust. Valimisfarss viidi läbi nukuparlamendi valimiseks, mis võttis juulis vastu otsuse Läti Nõukogude Sotsialistliku Vabariigi moodustamisest ja edastas NSV Liidule Läti rahva väidetava soovi astuda NSVL koosseisu, mis saigi teoks augustis 1940. Selle sammuga hävitati Läti iseseisvus. Lääneriigid pole kunagi tunnustanud Läti vabariigi annekteerimist NSVL poolt.

Pärast kontrolli saavutamist Läti üle kehtestasid Nõukogude võimuorganid riigis terrorirežiimi. Arreteeriti sadu inimesi, sh kõik endised valitsusliikmed, keda NKVD-l õnnestus tabada. „Rahva reeturite“ karistamiseks moodustati tribunale. Lisaks aktiivsetele sovetiseerimise-vastastele arvati rahva reeturite hulka ka kõik need, kes ei täitnud oma majanduslikke ja poliitilisi kohustusi, sh. kohustust hääletada Läti NSVL koosseisu astumise poolt 1940. aasta manipuleeritud valimistel.

Esimese kommunismiaasta suurimaks kuriteoks oli 15 000 inimese küüditamine Siberisse juunis 1941. Küüditamine rikkus kõiki tsiviil- ja inimõigusi, seetõttu tuleb seda käsitleda inimsusevastase kuriteona. Oma poliitiliste eesmärkide, aga ka sotsiaal- ja rahvuspoliitika elluviimiseks teostas NSVL kommunistlik režiim inimeste massilist sunniviisilist ümberpaigutamist ning kiusas taga ja vaigistas režiimi kriitikuid ja oponente. Küüditati ka ebalojaalseks peetavaid rahvusgruppe, sh. lätlasi – mitmele poole NSVL territooriumile asustati ümber 126 000 lätlast, 75 000 lätlast arreteeriti ja 20 000 lasti maha. Küüditamise juhendi koostas 1939. aasta sügisel Lääne-Ukraina värskelt liidetud alasid silmas pidades Ukraina NSV NKVD (KGB eelkäija) ülem kindral Ivan Serov. Juhend kinnitati Moskvas ja hiljem kasutati seda ka Balti riikides teostatud küüditamiste organiseerimiseks. NSVL Julgeolekukomitee ülem Serov kirjutas küüditamise käskudele alla 21. jaanuaril 1941. Ööl vastu 14. juunit arreteeriti ilma kohtuotsuseta umbes 15 500 Läti elanikku, sh 2400 alla 10-aastast last, et küüditada nad Nõukogude Liidu kaugetesse piirkondadesse. Küüditatute hulka kuulusid perekonnad, kelle liikmed olid töötanud varem juhtivates riigiametites või kohalikes omavalitsustes, aga samuti majandus- ja kultuurisfääris. Inimesed äratati keset ööd ja neil oli aega alla tunni, et end ja peret pikaks reisiks valmis seada. Kaasa lubati võtta vaid nii palju, kui nad ise kanda jõudsid; riik konfiskeeris küüditatute kogu maha jäänud vara. Inimesed aeti looma- või kaubavagunitesse, kus neil tuli kohale jõudmiseks veeta nädalaid, teinekord isegi kuid.  Pajud surid kohale jõudmata, eriti lapsed, haiged ja raugad. Mehed, keda oli ühtekokku 8 250, lahutati perekondadest, arreteeriti ja saadeti GULAG-i sunnitöölaagritesse. Naised ja lapsed kui „rahvavaenlaste“ perekonnaliikmed pandi elama administratiivlaagritesse. Sunnitöölaagrites valitsesid ebainimlikud tingimused. Kinnipeetavatelt võeti identiteet, neid terroriseerisid nii vangivalvurid kui ka kriminaalkurjategijad. Toidunormid olid kasinad ega korvanud tööga kulutatud kaloreid. Inimesed muutusid nõrgaks, neid vaevas krooniline kõhulahtisus, skorbuut ja teised haigused. Talved olid väga karmid ja paljud küüditatud ei elanud esimest talve üle. Vaid väike osa 1941. aastal küüditatutest pöördus hiljem Lätti tagasi. Perekonnad pidid karmides tingimustes kuidagi hakkama saama; laste ja vanurite suremus oli kõrge.



Faktid

  • Läti okupeeriti Nõukogude Liidu poolt 17. juunil 1940
  • Lätis kannatas kommunistlike repressioonide tõttu 214 905 inimest

Kirjandus