Sisukaart

Vali keel:

Eesti keeles

Kodu > Andmebaas > Läti > Ajalooline ülevaade

Ole informeeritud

Prindi see leht

Ajalooline ülevaade

Läti iseseisvuse väljakuulutamine 18. novembril 1918

1918-1939

Läti paikneb Euroopa põhjaosas, Balti mere idakaldal. Lätlased kuuluvad Indo-Euroopa keelkonna Balti rühma. Lätlaste geograafiline asupaik lääne kultuuri piirialal ja kultuurisuhted läänega soodustasid tugevate sidemete tekkimise  läänemaailmaga. Läti alade vallutamine Vene Impeeriumi poolt 18. sajandil ei mõjutanud lätlaste läänelikku orientatsiooni. Võõra ülemvõimu tingimustes säilitasid nad rahvusliku identiteedi, traditsioonid ja keele. Märkimisväärne rahvuslik ärkamine toimus Lätis 19. sajandil. Seda tingis hariduse kiire levik ning keskklassi ja intelligentsi kasv. Läti press, kodaniku- ja poliitilised organisatsioonid, kultuuri- ja majandusühingud muutusid võimsa rahvusliku ärkamise tõelisteks keskusteks. 1905. aasta revolutsioon ühendas ja äratas läti rahva – esimest korda ajaloos esitas Läti Maapäev 10. novembril 1905 avalikult nõudmise Läti riigi moodustamiseks. Revolutsioonilise liikumise kokkuvarisemise järel Lätis 1907. aastal põgenesid tuhanded inimesed USA-sse, Kanadasse ja Brasiiliasse. Elu eksiilis avardas inimeste poliitilisi vaatenurki ja aitas sepistada uusi võimalusi teisenenud vabadusvõitluse pidamiseks.

Pärast Sakslaste tungimist Lätisse 1915. aastal jätsid enam kui 400 000 lätlast Saksa armee rünnaku kartuses oma kodu ja põgenesid Venemaale. Lätlastele anti luba moodustada ainult lätlastest koosnevad vabatahtlikud relvaüksused, mis tegutsesid Läti ohvitseride juhtimisel ja oma värvide – Läti puna-valge lipu all. Tervelt kaks aastat kaitsesid Läti Kütid Riia rinnet tugevate Saksa üksuste pealetungi vastu, seda kuni 1917. aasta revolutsiooni puhkemiseni. Vene Ajutine Valitsus, mis moodustati pärast revolutsiooni 1917. aasta kevadel, andis lätlastele 5. juulil 1917 territoriaalse enesemääramisõiguse. Lätlased nägid seda ette ja olid juba valinud Vidzeme (Liivimaa), Kurzeme (Kuramaa) ja Latgale (Latgallia) piirkondlikud nõukogud. Esimene Läti Rahvusassamblee kogunes 17. novembril 1917 Valkas. Läti Ajutine Rahvuskogu andis 19. novembril 1917 välja Deklaratsiooni Välisriikidele ja -Rahvastele. Kõnealuses dokumendis kinnitati enesemääramisõigusel põhinevat Läti iseseisvuse nõuet.

Läti iseseisvumise seadis ohtu novembris 1917 toimunud kommunistlik revolutsioon. Seetõttu kuulutas Rahvuskogu välja Läti eraldumise kommunistlikust Venemaast. Kasutades ära Saksa okupatsioonivägede lahkumist pärast kaotust Esimeses maailmasõjas, kuulutas Läti 18. novembril 1918 välja iseseisvuse. 5. detsembril 1918 sisenes Punaarmee Läti territooriumile. Paljud läti sõjamehed olid kommunismiviirusest nakatunud ja kuna Lenin oli lubanud neile iseseisvust, nõustusid võitlema kommunistide poolel. Kommunistlikud sõjajõud vallutasid Riia linna 3. jaanuaril 1919 ja kohe moodustati ka Läti Nõukogude valitsus. Kiiruga võeti vastu rida natsionaliseerimisdekreete, sh. dekreedid maa ja pankade natsionaliseerimisest. Kehtestati tohutu maksukoormus. Surmanuhtlus ja vara konfiskeerimine muutusid tavalisteks karistusteks, seda ka väiksemate rikkumiste korral. Moodustati sõjatribunalid ja viie kuu jooksul, mil Lätis kehtis Nõukogude võim, (3. jaanuar–22. mai 1919), hukkasid karistussalgad kommunistide arhiiviandmetel vähemalt 3 632 inimest. Punaarmee esimene okupatsioon Lätis osutus siiski lühiajaliseks. 22. mail 1919 vabastati Riia Läti armee, Saksa maakaitseväe (Landeswher) ja teiste Saksa väeüksuste ühistegevuse tulemusena.

Saksamaa katse kukutada Ulmanise valitsus ja panna kokku Saksa-Läti segavalitsus eesotsas Pastor Niedraga nurjus, nagu ka püüd lüüa tagasi Läti-Eesti liitlasarmee, mis päädis kaotusega otsustavas Cesise lahingus 22. juunil 1919. Saksa maakaitsevägi saadeti laiali ja Ulmanise valitsus naasis 8. juulil Riiga. Läti armee lõi liitlaste mereväe abiga tagasi aferist Bernandti sõjajõud, kes üritasid korraldada uut Saksa interventsiooni. 1. veebruaril 1920 sõlmiti VNFSV ja Läti vahel relvarahu, 11. augustil 1920 kirjutasid pooled Riias alla Moskva läbirääkimistel kokku lepitud rahulepingule. Iseseisvuse perioodil tegi Läti läbi kiire ja muljetavaldava arengu, kommunistlike liikumiste mõju riigis oli minimaalne.

 

 

Andrei Võšinski Riia Nõukogude saatkonna rõdul 21. juunil 1940.

1939-1941

Läti saatus otsustati Nõukogude Liidu ja natsi-Saksamaa Ida-Euroopa huvisfääride täpsustamisega, kui kaks suurriiki kirjutasid 23. augustil 1939 alla mittekallaletungilepingu salaprotokollidele, millega Hitler sisuliselt sanktsioneeris Läti, Eesti ja Leedu okupeerimise Nõukogude Liidu poolt viimasele sobival ajal. Selline aeg jõudis kätte 8. oktoobril 1940, kui Briti ja Prantsuse abi oli juba mõeldamatu, Eesti riiklik iseseisvus hävitatud ja Punaarmee üksused kogunenud riigipiiri taha, mistõttu Läti oli sunnitud kirjutama Nõukogude Liiduga alla vastastikuse abistamise paktile. NSVL sai oma käsutusse sõjaväebaasid ja -lennuväljad ning õiguse paigutada Ventspilsi ja Pitragsi – kahe Balti ranniku strateegiliselt ülitähtsa punkti vahele – rannakaitse patareid, saavutades seeläbi kontrolli Riia lahe üle. Sõja puhkedes pidi Läti territooriumil paiknevatesse garnisonidesse paigutatama 30 000 punaarmeelast.

Avalikkus oli pakti sõlmimisest šokeeritud. Eeldati, et sellele järgneb riigi täielik okupeerimine. Olukord muutus eriti pingeliseks pärast soomlaste kapituleerumist 12. märtsil 1940. Nõukogude diplomaatiline esindus Riias ujutas  riigi üle propagandamaterjalidega, milles ähvardati võtta viivitamatult tarvitusele kõik meetmed Läti valitsuse vägivaldseks kukutamiseks, kui viimane peaks üritama reguleerida sõjaväelaste paiknemist riigis või takistama pakti mistahes punkti täitmist. Samaaegselt imbusid näiliselt süütute ülesannete varjus Lätisse vene spioonid ja salaagendid, esinedes näiteks Nõukogude „tehnikutena“, kelle väidetavaks ülesandeks pidi olema juhendada kasarmute püstitamist, või kes transporditi lennukitega NSVL kontrolli all olevatele lennuväljadele ja viidi sealt autodega edasi Nõukogude diplomaatilisse esindusse Riias – iseseisva Läti vabariigi vastu suunatud Nõukogude luuretegevuse epitsentrisse.

Vaatamata Molotovi 29. märtsil 1940 antud lubadustele, mille kohaselt ei pruugi Lätil oma suveräänsuse pärast muret tunda, ei olnud Läti valitsusel, eriti pärast Soome kapituleerumist, NSVL edasise tegevuse suhtes enam illusioone. 17. mail 1940 võttis Läti Vabariigi valitsus vastu salajase otsuse, et tagada igal juhul riigi poliitiline ja konstitutsiooniline järjepidevus. Kriisi puhkedes pidid valitsuse ülesanded minema üle Läti Vabariigi saadikule Londonis Karlis Zarinsile ning tema asetäitjaks pidi saama Läti saadik Washingtonis Alfred Bilmanis.

12. juunil 1940 anti Nõukogude Balti mere laevastikule korraldus Balti riikide suhtes täieliku mereblokaadi kehtestamiseks: toimusid ettevalmistused ning jagati käske täieliku sõjalise invasiooni teostamiseks. 15. juunil 1940 ründasid Nõukogude väed Maslenki juures Läti piiri, mille käigus langes vaenlase käe läbi kolm Läti piirivalvurit ja kaks tsiviilisikut. Lisaks võeti pantvangi ja viidi Nõukogude Liitu 10 piirivalvurit ja 27 tsiviilisikut – peamiselt naised ja lapsed. 16. juunil 1940, päev pärast Läti okupeerimist Punaarmee poolt, anti Läti Vabariigi saadikule Moskvas Fricis Kocinsile üle NSVL ultimaatum, millele oodati vastust kuue tunni jooksul. Õhurünnakute ähvardusel nõuti Lätilt piiramatul arvul Punaarmeelaste riiki lubamist ja Nõukogude-meelse valitsuse moodustamist. Kaasaegsed mäletavad Molotovi küünilist märkust ultimaatumi üleandmisel, kui ta ütles, et „sõltumata ultimaatumi vastuvõtmisest või selle tagasilükkamisest antakse Punaarmeele käsk Läti piir ületada.“ Samal ajal kogunesid Läti piiri taha sajad raskerelvastusega tankid ja jalaväe mehhaniseeritud toetusüksused. Läti oli muust maailmast ära lõigatud, sest Leedus oli Punaarmee juba sees ja Eestile oli esitatud samasugune ultimaatum. Läti valitsus mõistis selgelt, et Nõukogude Liidu nõudmiste vastuvõtmine tähendab riigi sõjalise okupeerimisega nõustumist, samas polnud teist valikut kui NSVL brutaalsele survele alistuda. Läti valitsus astus tagasi, kuid president palus valitsuse liikmeil jääda ametisse kuni uue valitsuse moodustamiseni. Läti valitsuse eesmärgiks oli verevalamise vältimine, seetõttu alistus riik NSVL põhjendamatutele nõudmistele. Nõukogude armee okupeeris Läti 17. juunil 1940 ja lõikas riigi vabast maailmast ära.

17. juunil 1940 informeeris Molotov Saksamaa suursaadikut Moskvas, et Lätisse on saadetud Nõukogude valitsuse eriesindaja ülesandega pidada läbirääkimisi uue Läti valitsuse moodustamiseks. Kõnealune eriesindaja oli Rahvakomissaride Nõukogu aseesimees ja NSVL välisasjade asekomissar A. Višinski, kaasas nimekiri loodava Läti nukuvalitsuse liikmetest. 20. juunil esitas Višinski president Ulmanisele nimekirja uue valitsuskabineti liikmetega ja teatas presidendile, et viimasel puudub õigus nimekirja muuta, sest Moskva on uue valitsuse liikmed juba ametisse kinnitanud. Koos Prof. Augusts Kirchensteinsiga, kes oli Läti-Vene Sõprusühingu president, kuulus nimekirja veel ainult kaks kommunisti; kõik ülejäänud olid „kaasteelised“, keda Kreml kasutas illusiooni loomiseks, et Läti rahvas on sellist valitsust ise vabatahtlikult soovinud. 20. juunil 1940 lakkas Läti Vabariigi ametlik valitsus olemast ja võim anti üle Kirchensteinsile. President Ulmanis jäi ametisse kuni rahvasaadikute kongressi toimumiseni 21. juulil 1940, mille delegaadid seati paika valimisfarsi käigus. Tegelik võim riigis läks Višinski kätte, kes tegutses Moskva Riia saatkonna kaudu. Višinski käsul ja Nõukogude relvajõudude valvsa pilgu all organiseeriti Lätis rahva „meeleavaldusi“, kus nõuti valitsuse vahetust. Valimisfarss viidi läbi nukuparlamendi valimiseks, mis võttis juulis vastu otsuse Läti Nõukogude Sotsialistliku Vabariigi moodustamisest ja edastas NSV Liidule Läti rahva väidetava soovi astuda NSVL koosseisu, mis saigi teoks augustis 1940. Selle sammuga hävitati Läti iseseisvus. Lääneriigid pole kunagi tunnustanud Läti vabariigi annekteerimist NSVL poolt.

Pärast kontrolli saavutamist Läti üle kehtestasid Nõukogude võimuorganid riigis terrorirežiimi. Arreteeriti sadu inimesi, sh kõik endised valitsusliikmed, keda NKVD-l õnnestus tabada. „Rahva reeturite“ karistamiseks moodustati tribunale. Lisaks aktiivsetele sovetiseerimise-vastastele arvati rahva reeturite hulka ka kõik need, kes ei täitnud oma majanduslikke ja poliitilisi kohustusi, sh. kohustust hääletada Läti NSVL koosseisu astumise poolt 1940. aasta manipuleeritud valimistel.

Esimese kommunismiaasta suurimaks kuriteoks oli 15 000 inimese küüditamine Siberisse juunis 1941. Küüditamine rikkus kõiki tsiviil- ja inimõigusi, seetõttu tuleb seda käsitleda inimsusevastase kuriteona. Oma poliitiliste eesmärkide, aga ka sotsiaal- ja rahvuspoliitika elluviimiseks teostas NSVL kommunistlik režiim inimeste massilist sunniviisilist ümberpaigutamist ning kiusas taga ja vaigistas režiimi kriitikuid ja oponente. Küüditati ka ebalojaalseks peetavaid rahvusgruppe, sh. lätlasi – mitmele poole NSVL territooriumile asustati ümber 126 000 lätlast, 75 000 lätlast arreteeriti ja 20 000 lasti maha. Küüditamise juhendi koostas 1939. aasta sügisel Lääne-Ukraina värskelt liidetud alasid silmas pidades Ukraina NSV NKVD (KGB eelkäija) ülem kindral Ivan Serov. Juhend kinnitati Moskvas ja hiljem kasutati seda ka Balti riikides teostatud küüditamiste organiseerimiseks. NSVL Julgeolekukomitee ülem Serov kirjutas küüditamise käskudele alla 21. jaanuaril 1941. Ööl vastu 14. juunit arreteeriti ilma kohtuotsuseta umbes 15 500 Läti elanikku, sh 2400 alla 10-aastast last, et küüditada nad Nõukogude Liidu kaugetesse piirkondadesse. Küüditatute hulka kuulusid perekonnad, kelle liikmed olid töötanud varem juhtivates riigiametites või kohalikes omavalitsustes, aga samuti majandus- ja kultuurisfääris. Inimesed äratati keset ööd ja neil oli aega alla tunni, et end ja peret pikaks reisiks valmis seada. Kaasa lubati võtta vaid nii palju, kui nad ise kanda jõudsid; riik konfiskeeris küüditatute kogu maha jäänud vara. Inimesed aeti looma- või kaubavagunitesse, kus neil tuli kohale jõudmiseks veeta nädalaid, teinekord isegi kuid.  Pajud surid kohale jõudmata, eriti lapsed, haiged ja raugad. Mehed, keda oli ühtekokku 8 250, lahutati perekondadest, arreteeriti ja saadeti GULAG-i sunnitöölaagritesse. Naised ja lapsed kui „rahvavaenlaste“ perekonnaliikmed pandi elama administratiivlaagritesse. Sunnitöölaagrites valitsesid ebainimlikud tingimused. Kinnipeetavatelt võeti identiteet, neid terroriseerisid nii vangivalvurid kui ka kriminaalkurjategijad. Toidunormid olid kasinad ega korvanud tööga kulutatud kaloreid. Inimesed muutusid nõrgaks, neid vaevas krooniline kõhulahtisus, skorbuut ja teised haigused. Talved olid väga karmid ja paljud küüditatud ei elanud esimest talve üle. Vaid väike osa 1941. aastal küüditatutest pöördus hiljem Lätti tagasi. Perekonnad pidid karmides tingimustes kuidagi hakkama saama; laste ja vanurite suremus oli kõrge.

 

One of the 31 deportee trains that took 43,000 to Siberia in 1949.Üks 31 rongist, millega küüditati 1949. aastal Siberisse 43 000 inimest.

1941-1953

Nõukogude repressioonid Lätis katkestas Teine maailmasõda ja Läti territooriumi kiire vallutamine natsi-Saksamaa relvajõudude poolt. Seisuga 10. juuli 1941 oli Läti territoorium tervenisti Saksa armee kontrolli all. Lahkudes panid Punaarmee väeüksused ja hävituspataljonid Lätis toime kuritegusid – tapsid vange ja maapiirkondade elanikke, kes tundusid lihtsalt kahtlased. Läti partisanisalgad ründasid Nõukogude võimu esindajaid lootuses vabastada riik ja taastada Läti Vabariigi iseseisvus enne Saksa armee saabumist. Natsid neid plaane ei toetanud ja Läti muutus Saksamaa idaterritooriumide osaks ametliku nimetusega Läti Kindralkubermang. Nõukogude okupatsioon asendus Saksa okupatsiooniga. Kes okupatsioonirežiimile ei kuuletunud või olid teinud varem koostööd Nõukogude režiimiga, tapeti või saadeti koonduslaagrisse. Saksamaa ei tahtnud mitte midagi kuulda Läti iseseisvumisest; isegi autonoomia võimaldamine Lätile ei tulnud kõne alla. Rikkudes rahvusvahelist õigust värbasid natsi-Saksamaa ja Nõukogude Liit Läti kodanikke oma relvajõududesse. Üle 200 000 Läti sõjamehe võitles Teises maailmasõjas mõlema okupatsiooniarmee ridades; neist umbes pooled (100 000) langesid.

Läti rahvastik ei hukkunud mitte ainult lahinguväljal. Natsistliku okupatsiooni ajal hävitati erilaagrites 18 000 lätlast, umbes 70 000 juuti ja 2 000 mustlast – ühtekokku umbes 90 000 inimest. Lätlaste puhul oli tegu peamiselt tsiviilisikutega, kelle poliitilised vaated olid Saksa okupatsioonijõududele vastuvõetamatud. Juute ja mustlasi hävitati ebainimliku natsistliku „rassiteooria“ alusel.

Paljud lätlased olid aktiivselt seotud Saksa okupatsioonirežiimi vastu suunatud vastupanuliikumisega. Okupatsioonirežiimiga polnud rahul paljud Läti kodanikud; mitmed grupid pidasid salaplaane demokraatia taastamiseks riigis. Iseseisvuse taastamiseks asutati põrandaalune organisatsioon Läti Kesknõukogu, mis andis välja keelatud ajalehte Brīva Latvija (Vaba Läti). Väljaanne oli tuntavalt demokraatliku suunaga ja propageeris ideed taastada pärast sõja lõppemist Läti Vabariik.

Natsi-Saksamaad tabasid Idarindel järjest uued kaotused ja lõpuks oli Saksa armee sunnitud taganema. 1944. aasta juuli keskel ületas Punaarmee uuesti Läti sõjaeelse idapiiri ja 13. oktoobriks oli Riia venelaste poolt taas vallutatud. Oktoobri keskel jäi Kurzeme all piiramisrõngasse Saksa armee väeüksus, mille koosseisu kuulus ka Läti Leegion. Kurzeme täitus kiiresti põgenikest, kes saabusid Läti idaosast sooviga põgeneda Nõukogude režiimi, Punaarmee ja tagakiusamise eest. Inimesed ei näinud teist võimalust kui põgeneda kalapaatide ja -laevadega Rootsi ja Saksamaale, kust kuni 1951. aastani liiguti edasi laia maailma (enamasti Austraaliasse ja Põhja-Ameerikasse). Kokkuvõttes põgenes Läände ligi 150 000 lätlast. Sõja viimastel päevadel üritasid Lätlased Kuramaa kotis veelkord oma iseseisvust taastada, kuid ebaõnnestusid.

Ligikaudseil hinnanguil vähenes Läti elanikkond sõja tagajärjel poole miljoni inimese võrra (inimesi oli 25% vähem kui 1939. aastal). Võrreldes 1939. aastaga oli Läti rahvaarv kahanenud 300 000 inimese võrra. Sõda põhjustas raskeid kahjusid ka riigi majandusele – paljud ajaloolised linnad hävinesid, nõndasamuti tööstus ja infrastruktuurid.

Kui Teise maailmasõja lõpp tähendas paljudele riikidele kauaigatsetud vabaduse saabumist, siis Lätile tõi see kaasa pool sajandit Nõukogude okupatsiooni. Pärast sõja lõppu tegi Moskva kõik mis võimalik, et kehtestada Lätis Nõukogude võim ja ikestada kohalik elanikkond. Otsekohe pärast Läti alade taasokupeerimist asusid Moskva võimuorganid kiusama taga neid, kes olid teinud sõjapäevil koostööd natsi-Saksa relvajõududega. Inimesi arreteeriti ka nende tegevuse eest iseseisvuse perioodil, poliitilise ebausaldusväärsuse tõttu, teisitimõtlemise tõttu jne. Algas Läti ühiskonna venestamine.

Lätimaa metsad olid täis vastupanuliikumise võitlejaid, kelle veendumuse kohaselt pidid lääneriigid kohe-kohe Lätile appi tulema, et aidata riigil Nõukogude okupatsioonist vabaneda. Aktiivsete vastupanuvõitlejate arv Lätis ulatus tipphetkel 10 000–15 000 inimeseni, samas kui vastupanuliikumises osalejate arv küündis 40 000 inimeseni. Läti vastupanuorganisatsioonide peastaap asus kuni 1947. aastani Riias Matīsa tänavas. 3 000 toime pandud reidi käigus ründasid partisanivõitlejad vormirõivais sõjaväelasi, parteitöötajaid (eriti maapiirkondades), aga ka hooneid ja laskemoonaladusid. Võimuorganite andmeil tapeti vastupanuvõitluse perioodil 1 562 ja haavati 560 Nõukogude funktsionääri. Läti metsavennad tegutsesid kõige aktiivsemalt just riigi äärealadel. Idapiiril tehti koostööd eesti metsavendadega; läänepiiril leedu metsavendadega. Nii nagu Eestis ja Leedus, surmati lõpuks kõik metsavennad kas lähivõitluses või infiltreerunud MVD ja NKVD agentide poolt. Viimased vastupanuvõitlejate rühmad tulid metsast välja ja andsid alla 1957. aastal. Pärast relvastatud võitluse lõppemist jätkus vastupanuliikumine põrandaalustes noorteorganisatsioonides, mis hävitati 1960. aastate alguseks.

Sõjajärgse okupatsiooni ajal oli Läti üks viieteistkümnest Nõukogude liiduvabariigist. Kogu võim Lätis kuulus NLKP-le, mille liige oli ka Läti KP. Kõik teised poliitilised parteid või liikumised olid keelatud. Kompartei struktuurid haarasid Lätis võimu kohe pärast Teise maailmasõja lõppu. Ühtegi tähtsat ametnikku ei nimetatud ametisse ilma Läti KP heakskiiduta.

Oma positsioonide kindlustamiseks alustas kompartei Lätis taas massiliste terroriaktsioonidega, mille käigus arreteeriti ja saadeti Siberi GULAG-i vangilaagritesse kümneid tuhandeid inimesi. Vastupanuliikumise lõpetamiseks ja põllumajanduse kollektiviseerimiseks küüditati 1949. aasta märtsis 42 000 inimest. Kõnealune küüditamise aktsioon oli suunatud peamiselt maaelanikkonna vastu ning inimesi asustati sunniviisiliselt ümber perekondade kaupa, toimetades nad võimude poolt valitud kaugetesse piirkondadesse. Pärast Stalini surma lubati paljudel siiski koju naasta, aga inimesed ei saanud oma endist elu jätkata, sest neid koheldi kui ebausaldusväärset elementi. Küüditamise „juriidiline“ alus sisaldus NSVL Ministrite Nõukogu 29. jaanuari 1949. aasta äärmiselt salajases otsuses ja veebruaris Riikliku Julgeoleku Ministeeriumi koostatud vastavates juhistes „Läti NSV, Leedu NSV ja Eesti NSV mitmete elanike kategooriate küüditamise protseduurist“. 17. märtsil 1949 kirjutas Vilis Lācis Läti NSV Ministrite Nõukogu esimehena sellele otsusele alla.  Riikliku Julgeoleku Ministeeriumi ja Siseministeeriumi relvaüksustele väljastati äärmiselt salajane käsk nr. 0068 küüditamise teostamiseks Balti riikides koodnime all „murdlainetus“. Küüditamine algas 24. märtsi öösel.  Öösel arreteeriti inimesed kodudest, päeval töökohtadest.  Koolilapsed viidi mitmel juhul otse koolist rongi peale. 25. märtsist 28. märtsini küüditati Lätist  „eriasundustesse“ (peamiselt Krasnojarski krais, Amuuri oblastis, Irkutskis, Omskis, Tomskis ja Novosibirskis) 42 133 inimest ehk enam kui 2% Läti sõjaeelsest rahvastikust. Küüditatute hulgas oli enam kui 10 990 last ja alla 16-aastast noorukit. 73% küüditatuist moodustasid naised ja lapsed. Kolmest Balti riigist küüditati ühtekokku  30 620 perekonda ehk 94 799 inimest.

Läti demograafid on teinud kindlaks, et Nõukogude okupatsiooni perioodil küüditati Lätist või saadeti asumisele ühtekokku 340 000 inimest, kellest ligi 130 000 ei naasnud kunagi kodumaale (st. jäid teadmata kadunuks). Põhja-Venemaale küüditati terveid ühiskonnagruppe – iseseisva Läti Vabariigi endiseid poliitilisi aktiviste, sõjaväelasi, talupidajaid, üliõpilasi, isegi kooliõpilasi ja väikelapsi. Nõukogude režiim hävitas oma potentsiaalsed ideoloogilised vastased, tagades endale seeläbi edu Läti sovetiseerimisel ja maaelu kollektiviseerimisel. Kollektiviseerimine ehk kolhooside moodustamine viidi läbi sunniviisiliselt, kohustades talupidajaid oma krunte, loomakarja ja talutehnikat kollektiivselt majandama. Seda tüüpi maamajandus oli Lätile täiesti võõras, samas kui Venemaal oli sel viisil juba aastakümneid maad haritud ja karja peetud. 1950. aastate lõpuks oli pea kogu Läti põllumajandus kollektiviseeritud.

 

Communism’s end in Rîga on 25 August 1991.Kommunismi lõpp Riias 25. augustil 1991.

1953-1991

Läti geograafiline asend tingis riigi kasutamise Venemaa Balti regiooni sõjalise keskusena. Just Lätis asus NSVL Balti Sõjaväeringkonna Peastaap; maa-, mere- ja lennuväebaasid, aga ka strateegiliste rakettide baasid. 1950. aastate teisel poolel toimusid Lätis lühiajalised muudatused, mis olid seotud „ideoloogilise sulaga“ Moskvas. NSVL etteotsa sai Nikita Hruštšov, kes mõistis alates 1956. aastast avalikult hukka oma eelkäija Stalini režiimi ajal toime pandid hirmuteod. Sel perioodil liikusid Läti poliitilisse ladvikusse nn. rahvuslikud kommunistid, kes üritasid mh. taastada läti keele rolli ühiskonnas. Samuti soovisid nad peatada kontrollimatut migratsiooni ja teiste NSVL rahvaste ümberasustamist Lätti ning seisid vastu Lätile võõraste majandamismeetodite kehtestamisele tööstuses ja põllumajanduses. Muulaste riiki saabumise tulemusena oli lätlaste osakaal riigi rahvastikus katastroofiliselt vähenenud. Aastal 1935 moodustasid lätlased rahvastikust 75,5%; NSVL ametliku statistika kohaselt moodustasid lätlased 1959. aastal kohalikust elanikkonnast vaid 62%, kusjuures kõige radikaalsemalt oli kasvanud vene rahvusest elanike suhtarv rahvastikus. Tol ajal oli  Läti rahvaarvuks veidi üle 2 miljoni inimese (võrdluseks – 1914. aastal elas Lätis 2,5 miljonit inimest ja aastal 2000 veidi alla 2,4 miljoni).

Läti kommunistide vabamõtlemine tundus Moskvale ohtlik. 1959. aastaks olid kõik progressiivse mõttelaadiga läti rahvusest kommunistid, sh. nende väljapaistvaim esindaja, Ministrite Nõukogu aseesimees Eduards Berklavs (sünd. 1914) partei juhtivatelt positsioonidelt kõrvaldatud. Nende asemele määras kompartei märksa kuulekamad parteilased. Sõnakuulelike seltskonnast kõige märkimisväärsemaks võib pidada Arvīds Pelšet (1899–1983) ja Augusts Vossi (1916–1994), kes elasid varem Venemaal. Oma teenistusvalmiduses mindi lausa nii kaugele, et keelati ära Läti suurima rahvuspüha – Jaanipäeva – tähistamine ning kiirendati immigratsiooni tempot teistest NSVL liiduvabariikidest. Rahvuslike kommunistide juhtpositsioonidelt kõrvaldamine ja pöördumine Läti traditsioonide vastu kasvatas tunduvalt okupatsioonirežiimi suhtes negatiivselt meelestatud ühiskonna osa.

Rahvuslike kommunistide kõrvaletõrjumine okupeeritud Läti kompartei ladvikust tähistas uue perioodi saabumist, mida iseloomustas totaalne ideoloogiline ja poliitiline kontroll. Rahva hulgas valitses lootusetus ja resignatsioon. Selle perioodi iseloomustamiseks kasutatakse mõistet stagnatsioon. Ja ometi, võrreldes teiste NSVL piirkondadega, säilis Läti NSV-s suhteliselt kõrge elatustase ning inimesed teistest Nõukogude liiduvabariikidest soovisid igal võimalusel Lätti kolida.

Moskvast saabusid käskkirjad hiigelsuurte tehasekomplekside ehitamiseks Lätisse. Ekstensiivselt arendati keemia- ja elektroonikatööstust. Nimetatud ettevõtete jaoks vajalik tööjõud toodi sisse Venemaalt. Paljud tehased valmistasid toodangut Nõukogude relvajõududele. Tänu majanduse ekstensiivsele arendamisele kannatas rängalt Läti looduskeskkond. Enamus Riia reovetest juhiti otse Riia lahte. Selle tulemusena surid kalad ja 1980. aastate lõpus ei tohtinud inimesed enam kuulsates Läti (Jurmala) ja Eesti (Pärnu) kuurortides ujuda. Veel üheks tugevalt saastatud piirkonnaks oli Ventspilsi ümbrus – piirkond Gotlandi vastas, kus asus suur naftasadam ja ammoniaaki ja teisi toksilisi aineid valmistavad keemiatehased. Nafta ja naftatoodete ning ammoniaagi tootmisel tekkivate toksiliste jääkide hooletu käsitsemine muutis kogu piirkonna inimestele ohtlikuks. Ammoniaagitehas ehitati koostöös USA naftafirmaga Occidental Petroleum, mille omanikuks oli multimiljonär ja Lenini sõber Armand Hammer, kusjuures tehase toodang oli mõeldud ennekõike Ameerika turule. 1980. aastail muutus eriti ilmekaks Nõukogude plaanimajanduse võimetus konkureerida demokraatliku maailma vabaturumajandusega. Sellest johtuvalt arvasid sotsiaalse ja poliitilise eliidi üha kasvavad ringkonnad, et riik peab pöörama näo lääne majandusmudeli suunas.

Opositsioon okupatsioonirežiimi suhtes püsis kogu sõjajärgse perioodi vältel. Tegutsesid mitmed lindpriiks kulutatud põrandaalused grupid, mille liikmed jagasid samu vaateid, lugesid keelatud antikommunistlikku kirjandust, levitasid üleskutseid ja kasutasid keelatud Läti puna-valget rahvuslippu. Alates 1960. aastatest hakati NSVL-s teisitimõtlejate suhtes kasutama uut tüüpi repressioonivahendit – sulgemist psühhiaatriahaiglasse. Selline asjade käik ja selle veelgi tõsisemad tagajärjed said osaks paljudele mehistele kodanikele, kellest enamuse moodustasid kirjanikud (nn. dissidendid ehk inimesed, kelle arvamused ja seisukohad üldaktsepteeritust erinesid) ning  kes söandasid võtta sõna kommunistliku ideoloogia stuupori ja tendentsi vastu kehtestada üksikisiku ja ühiskondliku elu suhtes totaalne kontroll.

1980. aastate teises pooles sai NSVL külmas sõjas lüüa ning algas perestroika. Dissidentlik liikumine Lätis, mis tugevate repressioonide tõttu püsis 1980. aastate alguses peamiselt põranda all, aktiviseerus 1986. aastal. 1986. aastal sai avalikkusele teatavaks, et NSVL plaanib ehitada Läti suurimale jõele Daugavale veel üht hüdroelektrijaama; samuti oli võetud vastu otsus metroo ehitamiseks Riia alla. Mõlemad Moskvas plaanitud projektid tähendanuks Läti maastiku, aga ka kultuuri- ja ajaloorikkuste hävimist. Ajakirjanikud õhutasid lugejaid nimetatud laastavate otsuste vastu protesteerima. Avalikkus reageeris otsekohe ning vastukaaluks Moskva plaanidele asutati 28. veebruaril 1987 Keskkonnakaitse Selts. 1980. aastate teisel poolel muutus Keskkonnakaitse Selts üheks kõige mõjukamaks massiliikumiseks Lätis ning kohe alustati ka nõudmiste esitamisega Läti riikliku iseseisvuse taastamiseks.

14. juunil 1987, 1941. aastal küüditatute mälestuspäeval, organiseeris aasta varem asutatud inimõiguste rühmitus „Helsingi-86“ lillede asetamise tseremoonia Vabadussamba jalamile (Läti iseseisvuse sümbol, mis püstitati 1935. aastal). See oli tolle aja kohta pretsedenditu sündmus, mis demonstreeris Läti rahvusliku julguse ja enesekindluse taassündi. 1. ja 2. juunil 1988 toimus Kirjanike Liidu kongress, mille käigus Läti intelligents arutles ühiskonna demokratiseerumise, Läti majandusliku iseseisvumise, migratsiooni lõpetamise, tööstuse ümberkujundamise ja läti keele kaitsmisega seotud küsimusi. Neil päevil tunnistati esmakordselt Läti sõjajärgses ajaloos Molotovi-Ribbentropi pakti kriminaalsete salaprotokollide olemasolu, mis olid määranud Läti saatust 1939. aastast alates. Kirjanike Liidu kongress äratas laiad rahvahulgad ja stimuleeris kogu rahvusliku taassünni protsessi.

1988. aasta suvel moodustusid taassünni perioodi kaks kõige olulisemat organisatsiooni – Läti Rahvarinne ja Läti Rahvusliku Iseseisvuse Liikumine. Mõne aja pärast ilmus poliitilisele areenile ka veidi radikaalsema suunitlusega Kodanike Kongress, nõudes täielikku järeleandmatust ebaseadusliku Nõukogude režiimi esindajate suhtes. Kõikidel organisatsioonidel oli ühine eesmärk – demokraatia ja iseseisvuse taastamine riigis. 7. oktoobril 1988 toimus Läti sõltumatuse väljakuulutamisele ja seadusliku korra kehtestamisele pühendatud massimeeleavaldus. 8. ja 9. oktoobril toimus Läti Rahvarinde Esimene Kongress. Nimetatud organisatsioonist, mis koondas 200 000 liiget, sai Läti taassünniliikumise ja iseseisvuse taastamise protsessi juhtiv jõud.

23. augustil 1989 möödus 50 aastat kriminaalse Molotovi-Ribbentropi pakti sõlmimisest. Tõmbamaks maailma avalikkuse tähelepanu Balti riikide saatusele, organiseerisid kõigi kolme Balti riigi rahvarinded sel päeval suurejoonelise poliitilise meeleavalduse – Balti keti. Balti riikide elanikud moodustasid Tallinnast läbi Riia Vilniuseni ulatuva 600 km pikkuse inimketi. See oli Balti riikide kodanike ühise iseseisvustahte sümboolne demonstratsioon.

Ülemnõukogu uue koosseisu valimised peeti 18. märtsil 1990 ja valimisvõidu saavutasid iseseisvuse toetajad. 4. mail 1990 võttis Läti NSV Ülemnõukogu uus koosseis vastu Iseseisvusdeklaratsiooni, mis kutsus üles sõja-eelse Läti Vabariigi ja 1922. aasta põhiseaduse taastamisele. Moskva ja NSVL sõjaväeringkonnad ei suutnud Läti iseseisvuspüüdlustega leppida. 1991. aasta jaanuaris korraldasid Moskva- ja kommunismimeelsed jõud omapoolse rünnaku. Brutaalse jõuga üritati kukutada seaduslikult valitud võimuorganid. Moskva eesmärgid nurjas Läti rahva organiseeritud vägivallatu vastupanu, mis läks ajalukku kui „Barrikaadide päevad“. 19. augustil 1991 toimus Moskvas ebaõnnestunud putš, kui käputäis kõrgel kohal olevaid Nõukogude funktsionääre tegid katse haarata võim. Nimetatud sündmus kiirendas Läti liikumist iseseisvuse taastamise suunas. 21. augustil 1991 teatas Läti Vabariigi Ülemnõukogu, et 4. mail 1990 välja kuulutatud üleminekuperiood täieliku riikliku iseseisvuse taastamiseks on lõppenud ja sellega seoses kuulutab Läti end iseseisvaks riigiks – riigiks, mille juriidiline vundament ulatub tagasi omariikluse perioodi, mis eksisteeris enne Läti okupeerimist 17. juunil 1940.



Faktid

  • Läti okupeeriti Nõukogude Liidu poolt 17. juunil 1940
  • Lätis kannatas kommunistlike repressioonide tõttu 214 905 inimest

Kirjandus