Sisukaart

Vali keel:

Eesti keeles

Kodu > Andmebaas > Ungari > Ajalooline ülevaade > 1956. aasta Ungari revolutsioon

Ole informeeritud

Prindi see leht

1956. aasta Ungari revolutsioon

Revolutsioon algas 23. oktoobril tudengite rahumeelse meeleavaldusega Budapestis. Üliõpilased esitasid mitmeid nõudmisi, muuhulgas Nõukogude okupatsiooni lõpetamist. Politsei arreteeris mõned inimesed ja püüdis rahvast pisargaasiga laiali ajada. Kui protestijad üritasid arreteerituid vabastada, avas politsei rahva pihta tule, provotseerides seeläbi rahutusi kogu pealinnas.

Järgmisel varahommikul tungisid Nõukogude väed Budapesti ja haarasid seal enda kätte kõik võtmepositsioonid. Kodanikud ja Ungari sõdurid ühinesid protestijatega, karjudes „Venelased, kasige koju“ ning lõhkudes kompartei sümboleid. Rahva survet tajuv Ungari Töölispartei Keskkomitee nimetas uueks peaministriks reformimeelse Imre Nagy.

25. oktoobril kogunesid protesteerijate massid parlamendihoone ette. Seepeale asusid ÁVH üksused rahvahulka ümbritsevate majade katustelt tulistama. Mõned Nõukogude sõdurid avasid vastutule, arvates ekslikult, et tulistamise sihtmärgiks olid nemad. Rahvahulgast hakati neile ÁVH üksustelt võetud või ülestõusuga ühinenud Ungari sõduritelt saadud relvadega vastu tulistama.

Imre Nagy edastas Raadio Kossuthi kaudu teate, et on Ministrite Nõukogu esimehena valitsuse juhtimise üle võtnud. Ühtlasi lubas ta „laialdaselt demokratiseerida Ungari avalikku elu, realiseerida Ungari teed sotsialismile kooskõlas maa rahvusliku iseloomuga ning viia ellu üllas rahvuslik eesmärk: parandada radikaalselt töötajate elutingimusi.“

28. oktoobril õnnestus Nagyl ja tema toetajate grupil, kuhu kuulusid mh. János Kádár, Géza Losonczy, Antal Apró, Károly Kiss, Ferenc Münnich ja Zoltán Szabó, võta kontrolli alla Ungari Töölispartei. Samal ajal loodi kõikjal Ungaris revolutsiooniliste tööliste nõukogusid ja kohalikke komiteesid.

Muudatused parteis peegeldusid ka valitsuse häälekandjas Szabad Nép (Vaba Rahvas) ilmunud artiklites. 29. oktoobril tervitas ajaleht uut valitsust ning kritiseeris avalikult Nõukogude Liidu katseid mõjutada poliitilist olukorda Ungaris. Seda seisukohta toetas ka Raadio Miskolc, kus nõuti Nõukogude vägede viivitamatut väljatõmbumist riigist.

30. oktoobril teatas Imre Nagy, et vabastab kardinal József Mindszenty ja teised poliitvangid. Ta teavitas rahvast ka valitsuse kavast kaotada riigis üheparteisüsteem. Sellele järgnesid Zoltán Tildy, Anna Kéthly ja Ferenc Farkasi avaldused Väikeomanike Partei, Sotsiaaldemokraatliku Partei ja Petőfi (endise Talupoegade) Partei taastamise kohta.

Nagy kõige radikaalsem otsus tuli avalikuks 1. novembril, kui ta teatas, et Ungari kavatseb Varssavi paktist välja astuda ja kuulutada välja Ungari neutraliteedi. Ta palus ÜRO abi Ungari läbirääkimistes Nõukogude Liiduga.

3. novembril tegi Nagy teatavaks koalitsioonivalitsuse koosseisu. Sellesse kuulusid kommunistid (János Kádár, Georg Lukács, Géza Losonczy), kolm Väikeomanike Partei liiget (Zoltán Tildy, Béla Kovács ja István Szabó), kolm sotsiaaldemokraati (Anna Kéthly, Gyula Keleman, Joseph Fischer) ja kaks Petőfi talupoega (István Bibó ja Ferenc Farkas). Pál Maléter nimetati kaitseministriks.

Nõukogude liider Nikita Hruštšov tundis sündmuste arengu üle järjest kasvavat muret ning 4. novembril 1956 saatis ta Punaarmee Ungarisse. Nõukogude tankid hõivasid viivitamatult Ungari lennuväljad, liiklussõlmed maanteedel ja sillad. Lahingud toimusid kogu riigis ja Ungari relvajõud said kiiresti lüüa.

Ungari ülestõusu käigus tapeti hinnanguliselt 20 000 inimest, peaaegu kõik Nõukogude interventsiooni käigus. Imre Nagy arreteeriti ja asendati Moskvale lojaalse János Kádári, vastasutatud Ungari Sotsialistliku Töölispartei (Magyar Szocialista Munkáspárt) juhiga. Nagy oli vangis kuni hukkamiseni 1958. aastal. Teised valitsuse liikmed või toetajad, kes hukati või surid vangistuses: Pál Maléter, Géza Losonczy, Attila Szigethy ja Miklós Gimes.



Faktid

  • 1956. aasta revolutsioonis hukkus vähemalt 2500 ungarlast, lisaks põgenes riigist 200 000 ungarlast
  • Nõukogude Liit okupeeris Ungari 1944. aastal

Kirjandus