Sisukaart

Vali keel:

Eesti keeles

Kodu > Andmebaas > Ungari > Ajalooline ülevaade

Ole informeeritud

Prindi see leht

Ajalooline ülevaade

1918-1939

Ungari, ungari keeles Magyarország, ametliku nimetusega Ungari Vabariik, on merepiirita Kesk-Euroopa riik Karpaatide basseinis, mis piirneb Austria, Slovakkia, Ukraina, Rumeenia, Serbia, Horvaatia ja Sloveeniaga. Ungari Rahvavabariik (Magyar Népköztársaság) oli riigi ametlik nimetus kommunistlikul perioodil, kui Ungari 1949–1989 asus Nõukogude Liidu mõjusfääris. Esimene suurem opositsiooniliikumine Idabloki kommunismile sündis 1956. aastal toimunud Ungari Revolutsiooni käigus, kui ungarlased nõudsid vabadust, demokraatiat ning poliitilise rõhumise lõpetamist. Punaarmee tungis Ungarisse, surus revolutsiooni jõuga maha, mõrvas revolutsiooni juhid ja sundis kommunistliku režiimi vastase opositsiooni alistuma. Selline riik püsis kuni aastani 1989, kui opositsioon ühendas oma jõud ja sundis valitsevat režiimi kommunismi hülgama. Kommunistlik riik pidas end Ungari Nõukogude Vabariigi õigusjärglaseks, mis loodi 1919. aastal ning oli pärast Nõukogude Venemaad teine kommunistliku korraga riik maailmas.

1918. aastal, pärast lüüasaamist Esimeses maailmasõjas, varises Austria-Ungari monarhia. Peaminister Tisza mõrvati Budapestis sõdurite jõugu poolt 1918. aasta oktoobris toimunud Astrite revolutsiooni käigus. 31. oktoobril 1918 tõi Astrite revolutsiooni edu Budapestis peaministrina võimule vasakpoolse liberaali krahv Mihály Károlyi. Károlyi oli olnud Antanti pooldaja sõja algusest peale. 13. novembril 1918 loobus kuningas Karl IV võimust, aga mitte troonist. Selline tehniline pisiasi tegi hiljem võimalikuks tema troonile naasmise. 1918. aastal andis Károlyi, innustunud Wilsoni patsifismist, korralduse Ungari Armee täielikuks desarmeerimiseks. Ungari jäi oma ajaloo kõige süngemal tunnil riigikaitseta. Naaberriigid alustasid relvastumist. 16. novembril 1918 kuulutati välja Esimene Vabariik ja Károlyi nimetati selle presidendiks. Tema valitsus kuulutas seadusevastasteks kõik relvastatud ühendused ja ettepanekud riigi terviklikkuse kaitsmiseks. Károlyi valitsuse sammud tõid kaasa rahva rahulolematuse, eriti siis, kui Antanti riigid hakkasid jagama tükke põlisest Ungari territooriumist nii Rumeeniale, Jugoslaaviale kui ka Tšehhoslovakkiale. Prantsuse ja Serbia jõud okupeerisid Ungari lõunaalad.

1919. aasta veebruariks oli valitsus rahva toetuse täielikult kaotanud, olles läbi kukkunud nii sise- kui sõjalistel rinnetel. 21. märtsil, kui Antanti sõjaline esindaja nõudis Ungarilt veelgi suuremaid territoriaalseid järeleandmisi, kirjutas Károlyi kõigile nõudmistele alla ja astus tagasi. See tähistas ühtlasi
Ungari Demokraatliku Vabariigi lõppu ning uue vabariigi – Ungari Nõukogude Vabariigi – loomist.

Võimule tuli Ungari Kommunistlik Partei Béla Kuni juhtimisel, kes kuulutas välja Ungari Nõukogude Vabariigi. Kommunistid lubasid võrdsust ja sotsiaalset õiglust. Kommunistid ehk „punased“ tulid võimule suuresti tänu sellele, et olid ainus rühmitus, kel oma relvastatud võitlussalgad. Kommunistid lubasid, et Ungari kaitseb oma territooriumit mobilisatsiooni läbi viimata (ilmselt Nõukogude Punaarmee toel). Sellepärast oligi Ungari Punaarmee väike vabatahtlikest koosnev üksus (53 000 meest). Suurema osa punaarmeelastest moodustasid Budapesti relvastatud tehasetöölised. Alguses saavutas Kuni režiim paar muljetavaldavat võitu: Ungari Punaarmee geniaalse strateegi, kolonel Aurél Stromfeldi juhtimisel tõrjuti riigi põhjaosast välja Tšehhi armee ning idas kavandati marssi Rumeenia armee vastu. Siseriiklikult natsionaliseeris kommunistlik valitsus tööstus- ja kaubandusettevõtted, ühistas elamufondi, transpordi, panganduse, meditsiinisfääri, kultuuriasutused ja kõik üle 400 000 m2 suurusega maavaldused. Toetus kommunistidele osutus aga lühiajaliseks. Riigipöördekatse järel astus valitsus rida samme, mida tuntakse kui „punast terrori“. Mõrvati mitusada inimest (enamus neist olid teadlased ja intellektuaalid). Nõukogude Punaarmee ei saanudki võimalust uut Ungari vabariiki abistada. Hoolimata sõjalisest edust Tšehhoslovakkia armee vastu andsid kommunistlikud juhid kõik tagasivõidetud alad lõpuks käest. Selline suhtumine mõjus vabatahtlikule armeele demoraliseerivalt. Ungari Punaarmee saadeti laiali veel enne, kui see oma sõjakäigud edukalt lõpetada suutis. Kodumaise tagasilöögi ja pealetungiva Rumeenia armeega silmitsi seisev Béla Kun põgenes oma seltsimeestega Austriasse, Budapest okupeeriti 6. augustil. Kun ja tema seltsimehed võtsid kaasa arvukalt kunstiväärtusi ja Riigipanga kullavarud. Kõik loetletud sündmused, eriti aga lõplik sõjaline lüüasaamine tõid kaasa rahva sügava vastumeelsuse Nõukogude Liidu (kes ei pakkunud sõjalist abi) ja juutide suhtes (enamik Kuni valitsuse liikmeist olid juudid, seega oli hõlbus neid valitsuse vigades süüdistada).

Uueks võitlusjõuks Ungaris said konservatiivsed rojalistlikud kontrrevolutsionäärid ehk nn. valged. Samad jõud, kes organiseerusid Viinis ja moodustasid Szegedis vastasvalitsuse, haarasid nüüd võimu Transilvaania aristokraadi István Bethleni ja endise Austria-Ungari laevastiku ülemjuhataja Miklós Horthy juhtimisel. Konservatiivid kuulutasid Károlyi valitsuse ja kommunistid riigireeturiteks. Lääne-Ungarist sai alguse üle riigi levinud poolregulaarsete ja poolsõjaväeliste üksuste valge terror (politsei oli kokku varisenud ja riigis puudusid tõsiseltvõetavad regulaarüksused ja võimuasutused) ning mitmeid innukaid kommuniste ja vasakpoolseid piinati ja hukati ilma kohtuta. Radikaalsed valged korraldasid pogromme ka juutide vastu, kelles nähti kõikide Ungari territoriaalsete kaotuste põhjustajaid. Lahkuv Rumeenia armee rüüstas maad: Rumeeniasse veeti sadu kaubavaguneid loomade, masinate ja põllumajandussaadustega. Hinnanguliselt põhjustas nende tegevus nii suurt varalist kahju, et 1919. aastal toimunud rahukonverents ei nõudnud Ungarilt reparatsioonide maksmist Rumeeniale. 16. novembril marssis Horthy armee Rumeenia nõusolekul Budapesti. Valitsus taastas samm-sammult kodanike turvalisuse, lõpetas terrori ja ehitas üles võimuorganid. Tuhanded Károlyi ja Kuni režiimi toetajaid arreteeriti. Radikaalsed poliitilised liikumised suruti maha. Märtsis taastas Ungari parlament riigis monarhia, lükates kuninga valimised rahvarahutuste vaibumiseni edasi. Selle asemel valiti regendiks Miklos Horthy, kellele anti mh. volitused nimetada Ungari uus peaminister, kasutada seaduste puhul vetoõigust, kutsuda kokku või saata laiali parlament ja juhtida relvajõude.

1939-1947

Teise maailmasõja aegne Ungari oli teljeriikide oportunistlik ja tõrges liitlane. 1930. aastatel tegi Ungari Kuningriik majanduskriisist väljumiseks panuse kaubavahetuse suurendamisele natsi-Saksamaaga. 1938. aastaks oli Ungari nihkunud poliitilisel skaalal paremale, samas kui välispoliitikas tugevnes suund orienteeruda järjest enam natslikule Saksamaale ja fašistlikule Itaaliale. Ungari lõikas seotusest teljeriikidega ka territoriaalset kasu. Läbirääkimisi territoriaalsete vaidluste lahendamiseks peeti Tšehhoslovakkia Vabariigi, Slovakkia Vabariigi ja Rumeenia Kuningriigiga. 1940. aastal liitus Ungari Saksamaa survel lõpuks teljeriikidega. Kuigi alguses lootis Ungari vältida otsest sõjas osalemist, muutus see siiski vältimatuks. 1941. aastal võtsid Ungari relvajõud osa invasioonist Jugoslaaviasse ja Nõukogude Liitu.

Nõukogude Liiduga sõdides pidas Ungari salajasi rahuläbirääkimisi USA ja Suurbritanniaga. Hitler avastas reetmise ja 1944. aastal okupeeris Saksa armee Ungari. Kui Nõukogude armee hakkas Ungarit reaalselt ähvardama, kirjutas regent Miklós Horthy alla vaherahulepingule Ungari ja Venemaa vahel. Varsti pärast seda röövisid Saksa eriüksused Horthy poja ja Horthy oli sunnitud relvarahu tühistama; pärast seda tagandati ta võimult. 1945. aastal said Ungari ja Saksa väed Ungarisse tunginud Nõukogude vägedelt lüüa.

Pärast Ungari okupeerimist 1944. aastal kehtestas Nõukogude Liit karmid tingimused, mis võimaldasid omastada olulisi materiaalseid väärtusi ning kontrollida riigi siseasju. Kui Punaarmee oli loonud klassivaenlaste tagakiusamiseks politseiorganid, eeldas NSVL, et vaesunud Ungari rahvas toetab uutel valimistel kommuniste. Nii aga ei läinud ja kommunistid kogusid vaid 17% häältest. Sündis koalitsioonivalitsus peaminister Zoltán Tildy juhtimisel. Nõukogude Liidu sekkumisel moodustati aga uus valitsus, mis jättis Tildy kõrvale. Kommunistidele jagati olulised ministriportfellid ning kehtestati repressiivmeetmed. Nii näiteks keelustati valimistel võidukas Sõltumatute Väikeomanike, Põllumajandustöötajate ja Kodanike Partei. 1945. aastal sundis Nõukogude marssal Kliment Vorošilov vabalt valitud Ungari valitsust loovutama siseministri portfell Ungari Kommunistliku Partei esindajale. Kommunistist siseminister László Rajk lõi salapolitsei (ÁVH), mis surus poliitilise opositsiooni hirmu, valesüüdistuste ja piinamiste abil maha.

1947-1953

1947. aasta alguses avaldas NSVL Ungari jaga-ja-valitse taktika kasutamise poolest tuntud liidrile Mátyás Rákosile survet pidada „klassivõitlust teravamas vormis“. Seejärel moodustati Ungari Rahvavabariik. Tekkis kooslus, mida Ungari kommunist László Rajk (kes hiljem hukati) nimetas „proletariaadi diktatuuriks ilma Nõukogude vormita“. Uus Ungari juht Mátyás Rákosi nõudis Ungari Töölispartei liikmetelt täielikku kuulekust. Rákosi peamiseks võimurivaaliks oli toonane Ungari välisminister László Rajk. Rajk arreteeriti ja Stailini NKVD emissar koostöös Ungari KP peasekretär Rákosi ja tema ÁVH salapolitseiga korraldasid Rajki näidisprotsessi. Septembris 1949 toimunud kohtuistungil sunniti Rajki tunnistama, et ta on Miklós Horthy, Leon Trotski, Josip Broz Tito ja Lääne imperialismi agent. Ta tunnistas samuti osalemist vandenõus Mátyás Rákosi ja Ernő Gerő mõrvamiseks. Rajk mõisteti süüdi ja hukati. Hoolimata Rákosile Rajki likvideerimisel osutatud abist kõrvaldati sel perioodil parteist ka Ungari tulevane juht János Kádár ja teised dissidendid. Kádárit peksti ülekuulamisel, teda määriti elavhõbedaga, et nahapoorid ei saaks hingata ning ÁVH ülekuulaja urineeris talle suhu.

Seejärel kehtestas Rákosi Ungaris autoritaarse režiimi. Võimu tipul kehtestas Rákosi tugeva isikukultuse. „Kiilakaks mõrvariks“ kutsutud Rákosi kopeeris  Stalini poliitilisi ja majandusprogramme, mistõttu kehtis Ungaris üks Euroopa karmimaid diktatuure. Rákosi kirjeldas end „Stalini parima Ungari jüngri“ ja „Stalini parima õpilasena“. Ungaris 1940. ja 1950. aastatel toime pandud repressioonid olid karmimad kui teistes NSVL satelliitriikides, sest Ungari vastupanuliikumine tegutses raevukamalt.

Ligi 350 000 Ungari ametiisikut ja intellektuaali heideti 1948–1956 Ungari Kommunistlikust Parteist välja. Kõik Lääne sidemetega kompartei liikmed sattusid automaatselt löögi alla. Siia kuulus suur hulk inimesi, kes olid olnud natsiokupatsiooni ajal aastaid Läänes eksiilis. Ligi 150 000 inimest vangistati ja 2 000 hukati. Sellele lisaks toimusid „sotsiaalsed puhastusaktsioonid“ ka mitteparteilaste hulgas. Budapestis vedasid veoautod esmaspäeviti, kolmapäeviti ja reedeti varahommikul kell 02.00 puhastusaktsioonide ohvreid, keda 1953. aastaks oli kogunenud ligi 700 000. Neist 98 000 kuulutati spioonideks ja sabotöörideks, 5 000 inimest hukati. Sotsiaalsed puhastused olid äärmiselt töömahukad – neis osales ligi miljon täiskasvanud ungarlast, kelle tööks oli ohvrite registreerimine, kokkuarvamine, ajupesu, nuhkimine ja vahel ka tapmine.

Rákosi kiirustas laiendama Ungari haridussüsteemi. See oli katse asendada minevikus hariduse saanud inimesed nendega, keda Rákosi nimetas uueks „töötavaks intelligentsiks“. Lisaks parema hariduse andmisele vaestele, enamate võimaluste tekitamisele töölisklassi lastele ja kirjaoskuse taseme üldisele tõstmisele hõlmas kõnealune abinõu ka kommunistliku ideoloogia levitamist koolides ja kõrgkoolides. Osana kiriku riigist eraldamise protsessist kuulutati usuõpetus propagandaks ja tõrjuti järk-järgult koolidest välja. Põlumajanduse kollektiviseerimiseks kasutas valitsus sunnivahendeid ja jõhkrat jõudu; riigi põllumeestelt pigistati vahendeid rasketööstuse kiireks laiendamiseks, mis neelas üle 90% tööstusesse tehtud investeeringutest. Alguses keskenduti tootmises peamiselt kaupade sõjaeelsele nomenklatuurile, sh. vedurid ja vagunid. Hoolimata kehvast materiaalsest baasist ja soodsatest eeldustest spetsialiseeruda teistele toodangu vormidele, arendati Ungaris majanduskasvu tugevdamiseks ja eksportkaupade tootmiseks, millega tasuda imporditud toorainete eest siiski peamiselt uusi rasketööstusharusid.

Kardinal József Mindszenty, kes astus Teise maailmasõja päevil vastu Saksa natsidele ja Ungari fašistidele, arreteeriti 1948. aasta detsembris, süüdistatuna riigireetmises. Pärast viit nädalat vangistust (mille jooksul teda ilmselt ka piinati) tunnistas kardinal end süüdi ning talle mõisteti eluaegne vanglakaristus. Nn. puhastus tabas ka protestantlikke kirikuid ja nende juhid asendati Rákosi valitsusele lojaalsete isikutega.

Uus Ungari sõjavägi korraldas kiiruga ja ettemääratud tulemustega avalikke kohtuprotsesse armee puhastamiseks „natslikest jäänustest ja imperialistlikest sabotööridest“. Mitmed ohvitserid mõisteti surma ja mõrvati 1951. aastal, nende hulgas Ungari õhujõudude 28 õhulahingu võiduga lennuäss Teise maailmasõja päevilt Lajos Toth, kes naasis vabatahtlikult USA sõjavangist, et aidata Ungari lennundust uuesti üles ehitada. Ohvrid rehabiliteeriti postuumselt pärast kommunistliku korra kokkuvarisemist.

1953-1956

Rákosil ei tulnud majanduse juhtimisega toime ning ungarlaste elatustase langes. Tema valitsus muutus järjest ebapopulaarsemaks ning kui Jossif Stalin 1953. aastal suri, asus Mátyás Rákosi asemel peaministri kohale Imre Nagy. Rákosi säilitas siiski positsiooni Ungari Töörahvapartei peasekretärina ning järgmise kolme aasta jooksul toimus nende kahe mehe vahel äge võimuvõitlus.

Uue riigijuhina tühistas Imre Nagy kontrolli massimeedia üle ning julgustas avalikku arutelu poliitilistel ja majandusreformide teemadel. Tema valitsus lubas suurendada tarbekaupade tootmist ja müüki. Nagy vabastas vanglatest antikommunistid ning rääkis vabade valimiste korraldamisest ning Ungari välja astumisest Varssavi Paktist.

Mátyás Rákosi omakorda dirigeeris rünnakuid Nagy vastu. 9. märtsil 1955 mõistis Ungari Töörahvapartei Keskkomitee Nagy hukka „parempoolse kallaku“ eest. Ungari ajalehed ühinesid rünnakutega ning Nagyt süüdistati ka riigi majandusprobleemides. 18. aprillil vabastas Rahvusassamblee ta ühehäälsest ametist. Jälle kord sai Ungari juhiks Rákosi.

Rákosi võimu õõnestas Nikita Hruštšovi 1956. aasta veebruaris peetud kõne. Hruštšov mõistis hukka Jossif Stalini ja tema Ida-Euroopa järgijate poliitika. Ta väitis samuti, et László Rajki protsess oli olnud „õigussüsteemi nurisünnitis“. 18. juulil 1956 sunniti Rákosi Nőukogude Liidust tulnud korraldustel tagasi astuma. Siiski suutis ta kindlustada oma lähedase sõbra Ernő Gerő nimetamise oma järglaseks.

3. oktoobril 1956 teatas Ungari Töölispartei Keskkomitee oma otsusest, mille kohaselt László Rajki, György Pálffy, Tibor Szőnyi ja András Szalai süüdimõistmine riigireetmises 1949. aastal oli olnud alusetu. Samal ajal teatati ka Imre Nagy taastamisest partei liikmeks.

1956. aasta Ungari revolutsioon

Revolutsioon algas 23. oktoobril tudengite rahumeelse meeleavaldusega Budapestis. Üliõpilased esitasid mitmeid nõudmisi, muuhulgas Nõukogude okupatsiooni lõpetamist. Politsei arreteeris mõned inimesed ja püüdis rahvast pisargaasiga laiali ajada. Kui protestijad üritasid arreteerituid vabastada, avas politsei rahva pihta tule, provotseerides seeläbi rahutusi kogu pealinnas.

Järgmisel varahommikul tungisid Nõukogude väed Budapesti ja haarasid seal enda kätte kõik võtmepositsioonid. Kodanikud ja Ungari sõdurid ühinesid protestijatega, karjudes „Venelased, kasige koju“ ning lõhkudes kompartei sümboleid. Rahva survet tajuv Ungari Töölispartei Keskkomitee nimetas uueks peaministriks reformimeelse Imre Nagy.

25. oktoobril kogunesid protesteerijate massid parlamendihoone ette. Seepeale asusid ÁVH üksused rahvahulka ümbritsevate majade katustelt tulistama. Mõned Nõukogude sõdurid avasid vastutule, arvates ekslikult, et tulistamise sihtmärgiks olid nemad. Rahvahulgast hakati neile ÁVH üksustelt võetud või ülestõusuga ühinenud Ungari sõduritelt saadud relvadega vastu tulistama.

Imre Nagy edastas Raadio Kossuthi kaudu teate, et on Ministrite Nõukogu esimehena valitsuse juhtimise üle võtnud. Ühtlasi lubas ta „laialdaselt demokratiseerida Ungari avalikku elu, realiseerida Ungari teed sotsialismile kooskõlas maa rahvusliku iseloomuga ning viia ellu üllas rahvuslik eesmärk: parandada radikaalselt töötajate elutingimusi.“

28. oktoobril õnnestus Nagyl ja tema toetajate grupil, kuhu kuulusid mh. János Kádár, Géza Losonczy, Antal Apró, Károly Kiss, Ferenc Münnich ja Zoltán Szabó, võta kontrolli alla Ungari Töölispartei. Samal ajal loodi kõikjal Ungaris revolutsiooniliste tööliste nõukogusid ja kohalikke komiteesid.

Muudatused parteis peegeldusid ka valitsuse häälekandjas Szabad Nép (Vaba Rahvas) ilmunud artiklites. 29. oktoobril tervitas ajaleht uut valitsust ning kritiseeris avalikult Nõukogude Liidu katseid mõjutada poliitilist olukorda Ungaris. Seda seisukohta toetas ka Raadio Miskolc, kus nõuti Nõukogude vägede viivitamatut väljatõmbumist riigist.

30. oktoobril teatas Imre Nagy, et vabastab kardinal József Mindszenty ja teised poliitvangid. Ta teavitas rahvast ka valitsuse kavast kaotada riigis üheparteisüsteem. Sellele järgnesid Zoltán Tildy, Anna Kéthly ja Ferenc Farkasi avaldused Väikeomanike Partei, Sotsiaaldemokraatliku Partei ja Petőfi (endise Talupoegade) Partei taastamise kohta.

Nagy kõige radikaalsem otsus tuli avalikuks 1. novembril, kui ta teatas, et Ungari kavatseb Varssavi paktist välja astuda ja kuulutada välja Ungari neutraliteedi. Ta palus ÜRO abi Ungari läbirääkimistes Nõukogude Liiduga.

3. novembril tegi Nagy teatavaks koalitsioonivalitsuse koosseisu. Sellesse kuulusid kommunistid (János Kádár, Georg Lukács, Géza Losonczy), kolm Väikeomanike Partei liiget (Zoltán Tildy, Béla Kovács ja István Szabó), kolm sotsiaaldemokraati (Anna Kéthly, Gyula Keleman, Joseph Fischer) ja kaks Petőfi talupoega (István Bibó ja Ferenc Farkas). Pál Maléter nimetati kaitseministriks.

Nõukogude liider Nikita Hruštšov tundis sündmuste arengu üle järjest kasvavat muret ning 4. novembril 1956 saatis ta Punaarmee Ungarisse. Nõukogude tankid hõivasid viivitamatult Ungari lennuväljad, liiklussõlmed maanteedel ja sillad. Lahingud toimusid kogu riigis ja Ungari relvajõud said kiiresti lüüa.

Ungari ülestõusu käigus tapeti hinnanguliselt 20 000 inimest, peaaegu kõik Nõukogude interventsiooni käigus. Imre Nagy arreteeriti ja asendati Moskvale lojaalse János Kádári, vastasutatud Ungari Sotsialistliku Töölispartei (Magyar Szocialista Munkáspárt) juhiga. Nagy oli vangis kuni hukkamiseni 1958. aastal. Teised valitsuse liikmed või toetajad, kes hukati või surid vangistuses: Pál Maléter, Géza Losonczy, Attila Szigethy ja Miklós Gimes.

1956-1989

Alguses juhtis Kádár revolutsionääride vastu suunatud karistusaktsioone. 21 600 dissidenti vangistati, neist 13 000 interneeriti ja 400 mõrvati. Kuid 1960. aastate alguses kuulutas Kádár välja uue poliitika motoga „Kes ei ole meie vastu, on meie poolt“, mis oli variatsioon Rákosi kunagisest ütlusest: „Kes ei ole meie poolt, on meie vastu“. Kádár kuulutas välja üldamnestia, kärpis järk-järgult salapolitsei võimu ja võttis suuna suhteliselt liberaalsele kultuuri- ja majanduspoliitikale, et leevendada tema ja režiimi vastu peale 1956. aasta sündmusi tekkinud vaenulikkust. 1966. aastal kiitis Keskkomitee heaks „Uue majandusmehhanismi“, millega püüti kohendada majandust, suurendada tootlikkust, muuta Ungari maailmaturul konkurentsivõimelisemaks ja tõsta poliitilise stabiilsuse suurendamiseks rahvatulu. Kahe järgmise, suhteliselt rahuliku aastakümne jooksul reageeris Kádári valitsus survele väiksemate poliitiliste ja majanduslike reformide läbiviimiseks kui ka reformivastaste jõudude vastusurvele. 1980. aastate alguseks oli edukalt lõppenud  nii mõnigi jätkusuutlik majandusreform ning toimunud piiratud poliitiline liberaliseerimine. Välispoliitikas soodustati kaubavahetuse suurenemist lääneriikidega. Sellest hoolimata tõi uus majandusmehhanism mittekasumlike tööstuste subsideerimise tõttu kaasa riigi välisvõla suurenemise.

1989-1991

Ungari üleminek läänelikule demokraatiale oli üks endise Idabloki sujuvamaid. 1988. aasta lõpus avaldasid partei ja riigiametnike hulgas leiduvad aktivistid ja Budapesti intellektuaalid järjest kasvavat survet muudatuste teostamiseks. Mõnedest said reformisotsialistid, teised alustasid liikumisi, millest hiljem kasvasid välja parteid. Noored liberaalid moodustasid Noorte Demokraatide Liidu (Fidesz); nn. demokraatliku opositsiooni tuumik moodustas Vabade Demokraatide Liidu ning rahvuslik opositsioon Ungari Demokraatliku Foorumi. Kodanikualgatus jõudis tasemeni, mida polnud nähtud 1956. aasta revolutsioonist alates.

1988. aastal vahetati Kádár kompartei peasekretäri kohal välja ja Poliitbüroo uueks liikmeks sai reformikommunistide juht Imre Pozsgay. 1989. aastal võttis parlament vastu „demokratiseerimispaketi“, mis sisaldas ametiühingute pluralismi, ühinemisvabadust ja ajakirjandusvabadust, uut valimisseadust; 1989. aasta oktoobris tehti põhjalikult ringi riigi põhiseadus. Veebruaris 1989 toimunud Keskkomitee pleenum kiitis mitmeparteisüsteemi põhimõtteliselt heaks ning nimetas 1956. aasta revolutsiooni Pozsgay suu läbi, kelle reformiliikumine kogus jõudu, samal ajal kui kompartei liikmeskond järsult vähenes „rahvaülestõusuks“. Kádári peamised poliitilised rivaalid ühinesid, et juhtida riiki sujuvalt demokraatia suunas. Aprillis 1989 kirjutas NSVL alla lepingule viia oma väed 1991. aasta juuniks riigist välja.

Rahvuslik üksmeel jõudis haripunkti juunis 1989, kui maeti ümber Imre Nagy, tema võitluskaaslased ning sümboolselt ka kõik teised 1956. aasta revolutsiooni ohvrid. Rahvuslik ümarlaud, kuhu kuulusid nii uute parteide kui ka taastatud vanade parteide nagu Väikeomanike Sotsiaaldemokraatliku Partei, Kommunistliku Partei ja erinevate sotsiaalsete gruppide esindajad, kogunes 1989. aasta hilissuvel, et vabade valimiste ettevalmistamiseks ja üleminekuks demokraatlikule poliitilisele süsteemile viia Ungari põhiseadusesse sisse vajalikud muudatused.

Oktoobris 1989 toimus viimane Kommunistliku Partei kongress, mille käigus reorganiseeriti kompartei Ungari Sotsialistlikuks Parteiks. Ajaloolisel istungjärgul 16.–20. oktoobrini 1989 võttis parlament vastu seaduse, mis võimaldas mitmeparteilisi parlamendivalimisi ja presidendi otsevalimist. Ungari Rahvavabariigist sai seadusandluse toel Ungari Vabariik; riigis tagati inim- ja kodanikuõigused ja loodi institutsionaalne struktuur, mis tagab riigis võimude lahususe kohtu-, täitev- ja seadusandlikus sfääris. 1956. aasta revolutsiooni aastapäeval 23. oktoobril kuulutati Ungari Rahvavabariigi asemel ametlikult välja Ungari Vabariik (seda tegi vabariigi presidenti kohusetäitja Mátyás Szűrös). Muudetud põhiseadus kaitses „kodanliku demokraatia ja demokraatliku sotsialismi väärtusi“ ning kohtles võrdset nii riiklikku- kui eraomandit.

Ungari viis läbi ulatuslikud majandusreformid ning tugevdas sidemeid Lääne-Euroopaga. 2004. aasta mais sai Ungarist Euroopa Liidu liige.



Faktid

  • 1956. aasta revolutsioonis hukkus vähemalt 2500 ungarlast, lisaks põgenes riigist 200 000 ungarlast
  • Nõukogude Liit okupeeris Ungari 1944. aastal

Kirjandus