Sisukaart

Vali keel:

Eesti keeles

Kodu > Andmebaas > Eesti > Ajalooline ülevaade > 1953-1991

Ole informeeritud

Prindi see leht

1953-1991

Pärast stalinismi lõppu 1950ndatel aastatel asendusid Nõukogude režiim massirepressioonid valikulisema tagakiusamise, varjatuma ideoloogilise surve, inimsusevastaste kuritegude ja genotsiidiga ning inimõiguste rikkumisega, mis kestsid NSV liidu lagunemiseni. Avalik terror oli tekitanud ühiskonnas üldise hirmu-olukorra, mille ülevalhoidmiseks piisas tagasihoidlikumatest repressioonidest. Kuigi nn. „sula” perioodil vabastati vangilaagritest ning küüditamistelt enamik Siberisse saadetutest, jäid nad ometi „teise järgu” kodanikeks, kellele ei tagastatud nende kodusid ega taastatud täielikult kodanikuõigusi. Vangilaagritesse saatmine ei kadunud kuhugi. Mõnevõrra leevenesid karistusmäärad, kuid uue karistusliigina kasutati teisitimõtlejate vaimuhaiglasse mõistmist. Eestlastest poliitvange oli 1970ndatel veel vähemalt 350. Lisaks poliitilistele paragrahvidele karistati paljusid poliitilistel ajenditel tegutsenud teisitimõtlejaid ja vabadusvõitlejaid ka nn. mittepoliitiliste paragrahvide alusel.  

Relvastatud vastupanuliikumise mahasurumisel järel võtsid vastupanuliikumise põhiraskuse üle koolinoorte organisatsioonid, kellele järgnesid 1960ndatel nn demokraatlikud liikumised inim- ja kodanikeõiguste eest seismiseks. Poliitilistel põhjustel tagakiusamine ja poliitiliste kohtuprotsesside läbiviimine jätkus vaatamata sellele, et Eesti vastupanuliikumine oli paremini organiseerunud ja suutis välismaailmaga kontakti hoida ning rahvusvaheliste organisatsioonide ja  valitsuste tähelepanu Eestis rikutavatele inimõigustele juhtida. 1970. aastate teisel poolel toimus Eestis kümneid poliitilisi protsesse, mis eirasid sihilikult NSV Liidu poolt 1975. aastal Helsingi Julgeoleku ja Koostöökonverentsi lõppaktis fikseeritud inimõiguste deklaratsiooni paragrahve ja 1979. aastal allkirjastatud Ühinenud Rahvaste Organisatsiooni Inimõiguste Deklaratsiooni sätteid. See ei suutnud vastupanuliikumist siiski maha suruda, mis muutus 1970.aastate lõpust alates järjest organiseeritumaks.

Kuigi otsesed repressioonid Stalini surma järel vähenesid, hoidis kommunistlik süsteem kaudsete repressioonide abil ühiskonda endiselt absoluutse kontrolli all. Kommunistlikud repressioonid avaldusid režiimile mittelojaalsete inimeste igapäevases jälitamises, survestamises, töökohtadest vallandamises, erialases tööst ilmajätmises, koolidest väljaheitmises, alaealiste nuhtlemises nende vanemate kaudu, liikumisvabaduse piiramises, korteripuutumatuse ja kirjavahetussaladuse rikkumises, isikliku omandi riisumises, inimväärikust alandava laimu levitamises, ähvarduskirjade saatmises, füüsiliseks vägivalla jne. Kommunistlike repressioonide osaks sai vaadeldaval perioodil järjest rohkem kolonisatsioon ja venestus – piiramatu võõrtööjõu sissetoomine, eestlaste diskrimineerimine, muulaste eelistamine mitmetes eluvaldkondades ja  vene keele otsene pealesurumine. 50 okupatsiooniaasta jooksul vähenes eestlaste arv vaatamata osalisele represseeritute ja põgenike tagasipöördumisele ning rahvastiku juurdekasvule 1989. aastaks 117 000 inimese võrra 963 000ni (sh. u 80 000 Venemaalt naasnud idaeestlased). Eestlaste osakaal rahvastikust langes kolonisatsiooni ja venestuse tõttu samal ajavahemikul 93 %lt 61, 5 %ni. Venestuse ja kolonisatsiooni tulemusena oli 1989. aastaks 1 566 000 elanikust venekeelsed 577 000. Loomuliku rahvastiku juurdekasvu vähenemise tõttu jäi Eestis hinnanguliselt sündimata üle 170 000 lapse.

Eesti kaotused kommunistliku okupatsiooni tagajärjel ei piirdunud mõrvatute, küüditatute ja sõdades langenutega. Kommunistlikud repressioonid tekitasid rahvastiku hävitamise kõrval kümnetele tuhandetele Eesti elanikele mitmeteks põlvkondadeks vaimseid ja kehalisi tervisekahjustusi ning elukvaliteedi ja moraali langust. Nõukogude repressioonide poliitiliseks eesmärgiks oli tekitada hirmu ja ärevustunnet, mis tähendas inimeste isiklike hoiakute, tõekspidamiste ja seisukohtade sunniviisilist ümberkujundamist. Kodanikuvabadused olid piiratud, kodanikuühendused keelustatud. Kommunistid võitlesid mäluga, hävitasid kultuuriloolisi monumente ning kümnete miljonite eksemplaride kaupa kirjandust. Raskete repressioonide alla langes kirik ning usuelu laiemalt. Selle tulemusena laostus ühiskonna moraal ja nõrgenes inimeste vastutus kümnenditeks. Surve kultuurile tõi kaasa vaba vaimuelu hävitamise. Poliitilised piirangud kunstis, kultuuri eraldatus läänest ja selle politiseeritus püsisid okupatsiooni lõpuni.

Raskelt kannatas kommunistliku reźiimi all Eesti majandus ja elukeskkond. Kommunistliku režiimi poolt Eestile ettevõtete ja tööstuse natsionaliseerimise, põllumajanduse kollektiviseerimise, toodangu rekvireerimise, varade väljaviimise või hävitamisega tekitatud majanduskahjusid ei ole võimalik üheselt hinnata. Enamik esitatud hinnangutest kõigub 100 ja 180 miljardi USD vahel. Veelgi suurem on aga majandusele tekitatud kahju mahajäämust ja saamata jäänud rahvatulu arvestades. Veel 2004. aastal jäi Eesti sisemajanduse kogutoodangu poolest ühe elaniku kohta, rohkem kui kuus korda alla sõjaeelsel ühisel arenguastmel olnud Soomest. Tulenevalt majanduse tasakaalustamata arengust ja tsentraliseeritud käsumajandusest, tehnoloogilisest mahajäämusest, inimese- ja kodukesksusest võõrandumisest ning ülemilitariseerimisest põhjustas sovetlik majandus Eesti  looduskeskkonnale ülisuuri ja ka korvamatuid kahjusid. Üksnes NSV Liidu tema ja õigusjärglase Vene Föderatsiooni sõjaväe poolt tekitatud jääkreostuse ja otsese kahju suurust on hinnatud 4 miljardile USA dollarile, millele lisandub kahju inimeste tervisele.

50 aastat kestnud kommunistlik vägivallavalitsus viis Eesti rahvusliku katastroofi äärele. Eestlased olid jäämas vähemuseks ajaloolisel kodumaal, eesti keel oli ametlikus asjaajamises asendatud vene keelega, rahvuskultuuri arengut pärssisid tsensuur, kõikvõimalikud piirangud ning äralõigatus maailmast. Eesti looduskeskkond oli väga raskes olukorras, kultuurimälestised hävimas. Eesti oli arenenud maailmast, kaasa arvatud riikidest, kellega enne II maailmasõda oldi vähemalt samal arengutasemel, lootusetult maha jäänud. Kommunismi viimased aastad paiskasid suure hulga Eesti elanikest absoluutsesse vaesusesse, kokku varises infrastruktuur ja majandus, puudus tekkis elementaarsetest esmatarbekaupadest, süvenes sotsiaalne ebavõrdsus. Vaid taasiseseisvumine ning kommunistlikust süsteemist loobumine on Eestil võimaldanud teda ähvardanud hävingust pääseda.



Faktid

  • 1940. aasta juunist kuni 1941. aasta augustini arreteeriti 7000 Eesti kodanikku
  • 6. augustil 1940 sai Eesti Nõukogude Liidu osaks

Kirjandus