Sisukaart

Vali keel:

Eesti keeles

Kodu > Andmebaas > Eesti > Ajalooline ülevaade > 1940-1941

Ole informeeritud

Prindi see leht

1940-1941

Nõukogude valitsuse nõudel 1940. aasta juunis moodustatud varivalitsus likvideeris Eestis tsiviilühiskonna, sovetiseeris riiklikud institutsioonid ja natsionaliseeris majanduse, likvideeris vaba ajakirjanduse ja kodanikeühendused. Alanud terrori ning inimõiguste massilise rikkumise õhkkonnas lavastati 1940.aasta juulis valimised nukuparlamenti, mis 21. juulil kuulutas välja Eesti Nõukogude Sotsialistliku Vabariigi, mis liideti 6. augustil 1940 NSV Liiduga. Vaba maailma juhtivad riigid ei tunnustanud Eesti Vabariigi liitmist NSV Liiduga, jätkates Eesti vabariigi ning tema diplomaatiliste esindajate tunnustamist läbi kogu okupatsiooniperioodi.

Kommunistliku vägivallavalitsuse kehtestamine tõi kaasa senise elukorralduse purustamise. Hävitati sadu ajaloolisi monumente, ainuüksi esimese okupatsiooniaasta ohvriks langes üle miljoni sobimatuks kuulutatud raamatu. 1940.aasta juunist kui järgmise aasta augustini arreteeriti Eestis üle 7000 inimese, neist ligi 200 lasti maha esimese okupatsiooniaasta jooksul. Arreteeriti pea kõik Eesti Vabariigi juhtivad poliitikud, kaasaarvatud enamik endistest peaministritest ja valitsuse liikmetest, kes pea kõik kas maha lasti või surid vangistuses Siberis. Genotsiidi mõõtme võtsid kommunistlikud kuriteod 1941. aasta 14. juunil, mil NSV Liidu Siberi piirkondadesse küüditati koos perekondadega üle 10 000 inimese. Ligikaudu kolmandik deporteeritutest olid mehed, kes vahistati küüditatute kogumispunktides, eraldati perekondadest ning saadeti vangilaagritesse, kus enamik suri külma, alatoitumuse ja sunnitöö tagajärjel 1941. aasta talvel. Naised ja lapsed, kes moodustasid küüditatutest enamuse suunati ebainimlikesse tingimustes sundasumisele Kirovi ja Novosibirski oblastisse, kus neist samuti suur osa hukkus. Teine küüditamislaine tabas Eestit 1941.aasta juulis, kuid sõja puhkemise tõttu suudeti see läbi viia vaid Eesti saartel.   

Vastuolus rahvusvahelise õigusega korraldasid Nõukogude võimud NSV Liidu ja Saksamaa vahelise sõja puhkedes 1941. aasta juunis Eestis sundmobilisatsiooni Punaarmeesse, millega viidi vägivaldselt Venemaale kuni 36 972 meest, millele lisandusid veel Nõukogude tagalasse evakueeritud. Sunnitöölaagrite tingimustes hukkus esimese aasta jooksul nälja ja haiguste ning NSV Liidu Siseasjade Rahvakomissariaadi repressioonide läbi vähemalt 10 440 mobiliseeritut. Punaarmees hukkus II maailmasõja lahingutes 9700-20 000 sundmobiliseeritud Eesti eestlast. Vene-Saksa sõja puhkemise järel tabas Eestit uus terrorilaine. Eestis tegutsenud hävituspataljonid, eriüksused ja regulaarväeosad hukkasid kohtuotsuseta või piinasid metsikuste saatel surnuks seniste loetelude põhjal 2446 tsiviilisikut, nende seas arvukalt naisi ja lapsi. Vastupanuliikumise mahasurumiseks korraldatud karistusoperatsioonide käigus põletati maha külasid ning suuremaid asulaid.  Suurimad massimõrvad pandi toime Tartus, Kuressaares, Eerikveres ning Kautlas.  

Kokku represseeriti 1940-41 Eestis nõukogude võimu poolt 52 750 inimest, kellest tapeti või hukkus 18 090 inimest. Ajavahemikul 1941–1944 hukkus Eestis NSV Liidu lennuväe pommirünnakutes kokku 2409 inimest. 1944. aasta märtsi alguses pommitati kättemaksuks Eesti linnasid, neist suurimaid kaotusi kandis Narva, mis hävitati täielikult ja Tallinn, kus tsiviilelanike vastu suunatud terroriaktis hukkus enam kui 750 inimest. Võitluses Eestisse tungiva Punaarmee vastu langes saksa ja soome üksuste koosseisus tuhandeid eestlasi.



Faktid

  • 1940. aasta juunist kuni 1941. aasta augustini arreteeriti 7000 Eesti kodanikku
  • 6. augustil 1940 sai Eesti Nõukogude Liidu osaks

Kirjandus