Sisukaart

Vali keel:

Eesti keeles

Kodu > Andmebaas > Eesti > Ajalooline ülevaade

Ole informeeritud

Prindi see leht

Ajalooline ülevaade

1918-1940

Nõukogude Venemaa leninistliku-marksistliku režiimi poliitika Eesti suhtes ilmnes 1918. aasta 28. novembril, mil Punaarmee alustas sõda Eesti Vabariigi vastu. Puhkenud Vabadussõjas langes ja suri ligi 5000 eestlast ja 600 Eestit toetanud riikide kodanikku. Punaarmee poolt ajutistel vallutatud aladel viis kommunistide kontrolli all olev Eesti Töörahva Kommuuni nukuvalitsus läbi massimõrvasid, mille ohvrite arv ulatus 650ni; arreteeriti ja Venemaale küüditati kuni 4000 inimest. Eestile võidukas Vabadussõda lõppes 1920. aasta veebruaris sõlmitud Tartu rahulepinguga, mida nõukogude võim aga täita ei tahtnud. 1924. aasta detsembris üritas NSV Liit kommunistliku terrorivõrgustiku ja kohalike kommunistide toel relvastatud riigipöörde teel kukutada Eesti seaduslikku valitsust, kuid sai tagasilöögi osaliseks. Nõukogude võimud tegid takistusi NSV Liidus elavatele eestlastele ajaloolisele kodumaale tagasipöördumisel, arreteerides tuhandeid eestlasi ja kuulutades neid kulakuks. 1936-1938. aastani kestnud Suure terrori käigus arreteeriti ja hukati etnilise tunnuse alusel tuhandeid Venemaal elanud eestlasi.

Samal ajal ei loobunud NSV Liidu kommunistlik juhtkond plaanidest Eesti iseseisvus likvideerida. Soodne võimalus selleks avanes II maailmasõja puhkemisel. 1939. aasta augustis sõlmitud Saksamaa ja NSV Liidu vahelise mittekallaletungilepingu salajane lisaprotokoll jaotas kahe totalitaarse riigi vahel mõjusfäärid Ida-Euroopas, avades ühtlasi tee uue maailmasõja vallapäästmiseks. 1939. aasta 24. septembril sunniti Hitleri-Stalini pakti kokkulepetest tulenevalt sõjalise rünnakuga ähvardades Eestile peale vastastikuse abistamise pakt, mis viis Nõukogude sõjaväebaaside loomiseni Eestisse 1939. aasta oktoobris ja maa täieliku okupeerimiseni 1940. aasta 17.juunil.

1940-41

Nõukogude valitsuse nõudel 1940. aasta juunis moodustatud varivalitsus likvideeris Eestis tsiviilühiskonna, sovetiseeris riiklikud institutsioonid ja natsionaliseeris majanduse, likvideeris vaba ajakirjanduse ja kodanikeühendused. Alanud terrori ning inimõiguste massilise rikkumise õhkkonnas lavastati 1940.aasta juulis valimised nukuparlamenti, mis 21. juulil kuulutas välja Eesti Nõukogude Sotsialistliku Vabariigi, mis liideti 6. augustil 1940 NSV Liiduga. Vaba maailma juhtivad riigid ei tunnustanud Eesti Vabariigi liitmist NSV Liiduga, jätkates Eesti vabariigi ning tema diplomaatiliste esindajate tunnustamist läbi kogu okupatsiooniperioodi.

Kommunistliku vägivallavalitsuse kehtestamine tõi kaasa senise elukorralduse purustamise. Hävitati sadu ajaloolisi monumente, ainuüksi esimese okupatsiooniaasta ohvriks langes üle miljoni sobimatuks kuulutatud raamatu. 1940.aasta juunist kui järgmise aasta augustini arreteeriti Eestis üle 7000 inimese, neist ligi 200 lasti maha esimese okupatsiooniaasta jooksul. Arreteeriti pea kõik Eesti Vabariigi juhtivad poliitikud, kaasaarvatud enamik endistest peaministritest ja valitsuse liikmetest, kes pea kõik kas maha lasti või surid vangistuses Siberis. Genotsiidi mõõtme võtsid kommunistlikud kuriteod 1941. aasta 14. juunil, mil NSV Liidu Siberi piirkondadesse küüditati koos perekondadega üle 10 000 inimese. Ligikaudu kolmandik deporteeritutest olid mehed, kes vahistati küüditatute kogumispunktides, eraldati perekondadest ning saadeti vangilaagritesse, kus enamik suri külma, alatoitumuse ja sunnitöö tagajärjel 1941. aasta talvel. Naised ja lapsed, kes moodustasid küüditatutest enamuse suunati ebainimlikesse tingimustes sundasumisele Kirovi ja Novosibirski oblastisse, kus neist samuti suur osa hukkus. Teine küüditamislaine tabas Eestit 1941.aasta juulis, kuid sõja puhkemise tõttu suudeti see läbi viia vaid Eesti saartel.   

Vastuolus rahvusvahelise õigusega korraldasid Nõukogude võimud NSV Liidu ja Saksamaa vahelise sõja puhkedes 1941. aasta juunis Eestis sundmobilisatsiooni Punaarmeesse, millega viidi vägivaldselt Venemaale kuni 36 972 meest, millele lisandusid veel Nõukogude tagalasse evakueeritud. Sunnitöölaagrite tingimustes hukkus esimese aasta jooksul nälja ja haiguste ning NSV Liidu Siseasjade Rahvakomissariaadi repressioonide läbi vähemalt 10 440 mobiliseeritut. Punaarmees hukkus II maailmasõja lahingutes 9700-20 000 sundmobiliseeritud Eesti eestlast. Vene-Saksa sõja puhkemise järel tabas Eestit uus terrorilaine. Eestis tegutsenud hävituspataljonid, eriüksused ja regulaarväeosad hukkasid kohtuotsuseta või piinasid metsikuste saatel surnuks seniste loetelude põhjal 2446 tsiviilisikut, nende seas arvukalt naisi ja lapsi. Vastupanuliikumise mahasurumiseks korraldatud karistusoperatsioonide käigus põletati maha külasid ning suuremaid asulaid.  Suurimad massimõrvad pandi toime Tartus, Kuressaares, Eerikveres ning Kautlas.  

Kokku represseeriti 1940-41 Eestis nõukogude võimu poolt 52 750 inimest, kellest tapeti või hukkus 18 090 inimest. Ajavahemikul 1941–1944 hukkus Eestis NSV Liidu lennuväe pommirünnakutes kokku 2409 inimest. 1944. aasta märtsi alguses pommitati kättemaksuks Eesti linnasid, neist suurimaid kaotusi kandis Narva, mis hävitati täielikult ja Tallinn, kus tsiviilelanike vastu suunatud terroriaktis hukkus enam kui 750 inimest. Võitluses Eestisse tungiva Punaarmee vastu langes saksa ja soome üksuste koosseisus tuhandeid eestlasi.

1944-53

Teise Nõukogude okupatsiooni algus 1944.aastal tõi kaasa repressioonide jätkumise. Eesti Vabariigi taastamiskatse 18-22.septembril 1944 suruti punaväe poolt maha, enamik ametisse astunud Eesti Vabariigi liikmetest vahistati. Osa arreteeritutest lasti maha, teised saadeti vangistusse Siberisse.  Aastail 1944-1945 vangistati Eestis umbes 10 000 inimest, kellest suur hulk suri kahe esimese aasta jooksul. Erinevatel hinnangutel saadeti 1944-1953 sunnitöö- ja vangilaagrisse 25 000-30 000 inimest, kellest ligikaudu 11 000 tagasi ei pöördunud. Kommunistliku terrori kartuses põgenes nõukogude okupatsiooni eest kodumaalt ja emigreerus läände u 70 000 inimest. Neist hukkus enne sihtkohta jõudmist hinnanguliselt 10%.  Läänemere suurim merekatastroof toimus 1944. aasta 22. septembril, mil Nõukogude lennuvägi uputas koos 2300-2700 reisijaga põgenikelaeva Moero. Julgeolekuorganite andmetel tapeti 1944–1953 vastupanuliikumise käigus üle 2000 metsavenna, arreteeriti 9870, kellest hukkusid ligikaudu pooled. Viimane teadaolev metsavend hukkus võitluses julgeolekuorganitega 1978.aastal. 25. märtsil 1949 toimus Balti riikides relvastatud vastupanuliikumise mahasurumiseks ja kollektiviseerimise kiirendamiseks teine massiline küüditamine. Eestist viidi eluks ajaks Siberisse asumisel 20 072 inimest.  Neist enamus olid naised ja lapsed ning vanavanemad. Umbes 23 000 pärast sõda küüditatud isikust hukkus ligikaudu 3000. Eestist küüditati etnilise tunnuse alusel kõik siin elanud sakslased, viimaseks küüditamiseks oli teatud usurühmade väljasaatmine Eestist.

Nõukogude võimu taaskehtestamise järel natsionaliseeriti Eestis kogu majandus. Viimaseks sammuks oli iseseisva talupoegkonna hävitamine sundkollektiviseerimise teel 1949.aastal, mis laostas põllumajandusliku tootmise ning laiemalt maaelu Eestis. Raske surve alla sattus rahvuskultuur. 1950-1951. aastal teostatud „kodanlike natsionalistide” vastase kampaania käigus vangistati või vallandati töölt tuhandeid kultuuritegelasi, teadlasi ja õpetajaid. Iseseisev kultuurielu Eestis sisuliselt lakkas.

1953-1991

Pärast stalinismi lõppu 1950ndatel aastatel asendusid Nõukogude režiim massirepressioonid valikulisema tagakiusamise, varjatuma ideoloogilise surve, inimsusevastaste kuritegude ja genotsiidiga ning inimõiguste rikkumisega, mis kestsid NSV liidu lagunemiseni. Avalik terror oli tekitanud ühiskonnas üldise hirmu-olukorra, mille ülevalhoidmiseks piisas tagasihoidlikumatest repressioonidest. Kuigi nn. „sula” perioodil vabastati vangilaagritest ning küüditamistelt enamik Siberisse saadetutest, jäid nad ometi „teise järgu” kodanikeks, kellele ei tagastatud nende kodusid ega taastatud täielikult kodanikuõigusi. Vangilaagritesse saatmine ei kadunud kuhugi. Mõnevõrra leevenesid karistusmäärad, kuid uue karistusliigina kasutati teisitimõtlejate vaimuhaiglasse mõistmist. Eestlastest poliitvange oli 1970ndatel veel vähemalt 350. Lisaks poliitilistele paragrahvidele karistati paljusid poliitilistel ajenditel tegutsenud teisitimõtlejaid ja vabadusvõitlejaid ka nn. mittepoliitiliste paragrahvide alusel.  

Relvastatud vastupanuliikumise mahasurumisel järel võtsid vastupanuliikumise põhiraskuse üle koolinoorte organisatsioonid, kellele järgnesid 1960ndatel nn demokraatlikud liikumised inim- ja kodanikeõiguste eest seismiseks. Poliitilistel põhjustel tagakiusamine ja poliitiliste kohtuprotsesside läbiviimine jätkus vaatamata sellele, et Eesti vastupanuliikumine oli paremini organiseerunud ja suutis välismaailmaga kontakti hoida ning rahvusvaheliste organisatsioonide ja  valitsuste tähelepanu Eestis rikutavatele inimõigustele juhtida. 1970. aastate teisel poolel toimus Eestis kümneid poliitilisi protsesse, mis eirasid sihilikult NSV Liidu poolt 1975. aastal Helsingi Julgeoleku ja Koostöökonverentsi lõppaktis fikseeritud inimõiguste deklaratsiooni paragrahve ja 1979. aastal allkirjastatud Ühinenud Rahvaste Organisatsiooni Inimõiguste Deklaratsiooni sätteid. See ei suutnud vastupanuliikumist siiski maha suruda, mis muutus 1970.aastate lõpust alates järjest organiseeritumaks.

Kuigi otsesed repressioonid Stalini surma järel vähenesid, hoidis kommunistlik süsteem kaudsete repressioonide abil ühiskonda endiselt absoluutse kontrolli all. Kommunistlikud repressioonid avaldusid režiimile mittelojaalsete inimeste igapäevases jälitamises, survestamises, töökohtadest vallandamises, erialases tööst ilmajätmises, koolidest väljaheitmises, alaealiste nuhtlemises nende vanemate kaudu, liikumisvabaduse piiramises, korteripuutumatuse ja kirjavahetussaladuse rikkumises, isikliku omandi riisumises, inimväärikust alandava laimu levitamises, ähvarduskirjade saatmises, füüsiliseks vägivalla jne. Kommunistlike repressioonide osaks sai vaadeldaval perioodil järjest rohkem kolonisatsioon ja venestus – piiramatu võõrtööjõu sissetoomine, eestlaste diskrimineerimine, muulaste eelistamine mitmetes eluvaldkondades ja  vene keele otsene pealesurumine. 50 okupatsiooniaasta jooksul vähenes eestlaste arv vaatamata osalisele represseeritute ja põgenike tagasipöördumisele ning rahvastiku juurdekasvule 1989. aastaks 117 000 inimese võrra 963 000ni (sh. u 80 000 Venemaalt naasnud idaeestlased). Eestlaste osakaal rahvastikust langes kolonisatsiooni ja venestuse tõttu samal ajavahemikul 93 %lt 61, 5 %ni. Venestuse ja kolonisatsiooni tulemusena oli 1989. aastaks 1 566 000 elanikust venekeelsed 577 000. Loomuliku rahvastiku juurdekasvu vähenemise tõttu jäi Eestis hinnanguliselt sündimata üle 170 000 lapse.

Eesti kaotused kommunistliku okupatsiooni tagajärjel ei piirdunud mõrvatute, küüditatute ja sõdades langenutega. Kommunistlikud repressioonid tekitasid rahvastiku hävitamise kõrval kümnetele tuhandetele Eesti elanikele mitmeteks põlvkondadeks vaimseid ja kehalisi tervisekahjustusi ning elukvaliteedi ja moraali langust. Nõukogude repressioonide poliitiliseks eesmärgiks oli tekitada hirmu ja ärevustunnet, mis tähendas inimeste isiklike hoiakute, tõekspidamiste ja seisukohtade sunniviisilist ümberkujundamist. Kodanikuvabadused olid piiratud, kodanikuühendused keelustatud. Kommunistid võitlesid mäluga, hävitasid kultuuriloolisi monumente ning kümnete miljonite eksemplaride kaupa kirjandust. Raskete repressioonide alla langes kirik ning usuelu laiemalt. Selle tulemusena laostus ühiskonna moraal ja nõrgenes inimeste vastutus kümnenditeks. Surve kultuurile tõi kaasa vaba vaimuelu hävitamise. Poliitilised piirangud kunstis, kultuuri eraldatus läänest ja selle politiseeritus püsisid okupatsiooni lõpuni.

Raskelt kannatas kommunistliku reźiimi all Eesti majandus ja elukeskkond. Kommunistliku režiimi poolt Eestile ettevõtete ja tööstuse natsionaliseerimise, põllumajanduse kollektiviseerimise, toodangu rekvireerimise, varade väljaviimise või hävitamisega tekitatud majanduskahjusid ei ole võimalik üheselt hinnata. Enamik esitatud hinnangutest kõigub 100 ja 180 miljardi USD vahel. Veelgi suurem on aga majandusele tekitatud kahju mahajäämust ja saamata jäänud rahvatulu arvestades. Veel 2004. aastal jäi Eesti sisemajanduse kogutoodangu poolest ühe elaniku kohta, rohkem kui kuus korda alla sõjaeelsel ühisel arenguastmel olnud Soomest. Tulenevalt majanduse tasakaalustamata arengust ja tsentraliseeritud käsumajandusest, tehnoloogilisest mahajäämusest, inimese- ja kodukesksusest võõrandumisest ning ülemilitariseerimisest põhjustas sovetlik majandus Eesti  looduskeskkonnale ülisuuri ja ka korvamatuid kahjusid. Üksnes NSV Liidu tema ja õigusjärglase Vene Föderatsiooni sõjaväe poolt tekitatud jääkreostuse ja otsese kahju suurust on hinnatud 4 miljardile USA dollarile, millele lisandub kahju inimeste tervisele.

50 aastat kestnud kommunistlik vägivallavalitsus viis Eesti rahvusliku katastroofi äärele. Eestlased olid jäämas vähemuseks ajaloolisel kodumaal, eesti keel oli ametlikus asjaajamises asendatud vene keelega, rahvuskultuuri arengut pärssisid tsensuur, kõikvõimalikud piirangud ning äralõigatus maailmast. Eesti looduskeskkond oli väga raskes olukorras, kultuurimälestised hävimas. Eesti oli arenenud maailmast, kaasa arvatud riikidest, kellega enne II maailmasõda oldi vähemalt samal arengutasemel, lootusetult maha jäänud. Kommunismi viimased aastad paiskasid suure hulga Eesti elanikest absoluutsesse vaesusesse, kokku varises infrastruktuur ja majandus, puudus tekkis elementaarsetest esmatarbekaupadest, süvenes sotsiaalne ebavõrdsus. Vaid taasiseseisvumine ning kommunistlikust süsteemist loobumine on Eestil võimaldanud teda ähvardanud hävingust pääseda.



Faktid

  • 1940. aasta juunist kuni 1941. aasta augustini arreteeriti 7000 Eesti kodanikku
  • 6. augustil 1940 sai Eesti Nõukogude Liidu osaks

Kirjandus