Sisukaart

Vali keel:

Eesti keeles

Kodu > Andmebaas > Angola > Tutvustus

Ole informeeritud

Prindi see leht

Tutvustus

29. veebruar 1988, Lõuna-Angola. Sõdur Cuito Cuanavale lähistel valvamas nõukogude AK-47 automaadiga NSVL maa-õhk tüüpi rakette piirkonnas, kus nõukogude sõjalisel toetusel võitlevad Angola ja Kuuba sõdurid Lääne sõjalisel toetusel võitlevate antimarksistliku UNITA rühmituse rahvuslikult meelestatud salkadega. AFP.

Keerulise koloniaalminevikuga endine Portugali asumaa Angola on olnud 1960ndatest sisesõdade võitlusväljaks. Koloniaalvõimuvastasest relvastatud vabadusliikumisest välja kasvanud poliitiliste rühmituste vahel puhkes ülemvõimu taotluste ja ideoloogiliste erinevuste tõttu kodusõda 1975. Marksistlik-leninistliku, NSV Liidu, Kuuba ja Varssavi pakti maade sõjalisele abile tuginenud MPLA (Popular Movement for the Liberation of Angola), pagulasvalitsuse loonud, Zaire ja Kongole toetunud FNLA (National Front for the Liberation of Angola) ja esialgu Hiina RVle, hiljem USAle ja LAVile toetunud ideoloogiliselt mauistliku UNITA (National Union for the Total Liberation of Angola) vaheline kodusõda muutus üheks ohvriterohkemaks rahvusvaheliseks Külma sõja konfliktiks (proxy war), mille käigus 1975 - 2002 hukkus hinnanguliselt kuni 1,4 – 1,5 ja muudeti sisepõgenikeks (IDP – Internally displaced persons) 4, 28 miljonit inimest.

Kodusõja aegse keskvalitsuse moodustas MPLA, mis kehtestas sõjaterrori, asus ellu viima stalinismi eeskujul repressioone – hävitati teisitimõtlejaid, hukati partei puhastuste käigus tuhandeid MPLA liikmeid.  1976 kuulutati välja sotsialistliku arengutee valimine ja viidi veel 1960ndatel edukas olnud majandus raskesse kriisi – riigistati erapangad ja tööstus ning konfiskeeritud suurmaavaldustes rajati riigimajandid. Administratiivsete raskuste ja sõjaseisukorra tõttu ei suudetud kollektiviseerimist lõplikult läbi viia. Siiski kasutati endises peamiselt põllumajanduslikul maal poliitilistel eesmärkide saavutamiseks nälga, mille ohvrite arv ei ole teada. UNICEF-i 1987. aasta alguse hinnangu järgi oli eelneva aasta vältel nälga surnud paarkümmend tuhat last. Elanike sunniviisilise mobiliseerimine ja massiline deporteerimine ning purustuste- ja ohvriterohke kodusõda jätkus vahelduva eduga kuni 26. juunil 1989 sõlmitud vaherahuni, mille alusel MPLA nõustus UNITA kuulumisega valitsusse.

1990.ndate alguses võeti suund turumajanduse ja poliitilise pluralismi kehtestamisele, mis tõi 1992. aasta valimistel kaasa UNITA kaotuse ja 1993. aastal MPLA ja UNITA vahelise sõjategevuse, mis kestis vaheaegadega 2002. Aastani. Vaatamata vaherahudele ja võõrvägede lahkumisele suri UNICEFi hinnangul 1990ndatel sõjategevuse tulemusena keskeltläbi 1000 inimest päevas. ÜRO hinnangul puuudus veel 2003. aastal 80 % angoolalastest juurdepääs elementaarsele arstiabile, 60 % puudus puhas vesi ja 30 % lastest suri enne 5 aastaseks saamist, keskmine eluiga küündis 40 aastani. Human Rights Watchi andmetel paigaldasid sõjajõud 2002. aastaks sõjakolletesse ligikaudu 15 miljonit maamiini, kelle ohvritest moodustasid  75% IDP-d. UNITA ja valitsus kasutasid tuhandeid lapssõdureid ja sooritasid erinevaid sõjakuritegusid.