Sisukaart

Vali keel:

Eesti keeles

Kodu > Andmebaas > Afganistan > Ajalooline ülevaade

Ole informeeritud

Prindi see leht

Ajalooline ülevaade

1919-1978

Tsaari Venemaa huvide eest seismist Afganistanis jätkas NSV Liit antikolonialismi ja klassivõitluse või dzihhaadi (püha sõja) loosungi all. 1921. aastal  sõlmitud rahuleping ja vastastikuse abistamise leping NSV Liiduga kehtis vormiliselt, kuid Nõukogude väed vallutasid 1920. aasta septembris Buhhaara khaaniriigi, mis oli vahepeal kuulunud Afganistani Kuningriigi koosseisu. Punaarmee laiendas ope¬ratsioone ka teeröövliteks nimetatud basmatšidest talupoegade vastu, kes ei olnud kunagi selles piirkonnas tunnistanud vene ja hiljem bolševike ülemvõimu. Ehkki piirkonna annekteerimine viidi lõpule 1924. aastal, jätkusid seal lahingud 10 aastat. Ka mujal Kesk-Aasias stalinismi vastu võidelnud basmatšid purustas Punaarmee 1933. Ohvrite arv on teadmata, ligi miljon neist põgenes Afganistani.

1929. aastal alanud põllumajanduslike reformide poliitika ja türgi eeskujul toimunud ühiskonna ilmalikustamine tõi kaasa talurahva ülestõusu, mis kukutas ajutiselt 1925. aastast kehtinud konstitutsioonilise monarhia. NSV Liidu sõdurite ja Usbekistani NSV üksuste  sissetung viis valitsusjõud moodustanud 5000 afgaani tapmiseni, kuninga põgenemiseni ja Punaarmee terrori ning massimõrvade laienemiseni maapiirkondades. Pärast Nõukogude toetuse katkemist kukutati mässulised ja taastati hõimude kokkuleppel monarhia. Vastuseks basmatšide abistamise lõpetamise eest tunnustati uut kuningat ja valitsust ka Moskvas. Suhteliselt stabiilne periood Zahir Shahi juhtimisel kestis 1964. aastani, mil kuningas oli sunnitud tulema vastu opositsiooni nõudmistele ja välja kuulutama konstitutsioonilise monarhia ning edendama parlamentaarset demokraatiat.

Tegelikkuses tõi see kaasa võimuvõitluse süvenemise. 1963. aastal kuninga poolt võimu juurest eemale tõrjutud peaminister Muhammad Daud lõi va¬jalikud tingimused sõjaliseks riigipöördeks 1973. aastaks, mil see vasakpoolsete ohvitseride toetusel läbi viidi. Riigipöörde järel tehti algust esimese repressioonide lainega endise valitsuseliidi ja iseseisvuslaste vastu. Piinamisest ja terrorist said igapäevased vahendid ning 1974. aastal õnnistati sisse kurikuulus Pol-i Tšarki vangla. Sellest hoolimata tõrjus Daud kommunistid 1975. aastal kõrvale ja sõlmis ma¬janduslepped Idablokimaade, Iraani ja Indiaga, mille järel halvenesid suhted NSV Liiduga.

1978-1989

27. aprillil 1978 tegi NSV Liidu poolt toetatud ja 1970ndatel elavnenud Afganistani Rahvademokraatlik Partei (ARDP) kommunistliku vasturiigipöörde. 30. aprillil 1978 kuulutati välja Afganistani Demokraatlik Vabariik, uus režiim kuulutas end sotsialistlikuks, mitte kommunistlikuks. See oli vajalik Ühendriikide abi ja mõjukate Afganistani islamivaimulike toetuse säilitamiseks. Valitsuse ebaratsionaalne maareform ja riigistamine tekitas rahva hulgas tugevat vastuseisu ja kinnistasid Afganistani ning ühtlasi uue režiimi sõltuvust NSV Liidu abist, milleta oleks ARDP võimu kaotanud. Muudatuste eesmärk oli laiendada toetust režiimile, kuid tulemus oli vastupidine. Arvesse ei võetud traditsioone ja islamit, vaid sooviti peale suruda muudatusi ideoloogia vaimus ning allutada riik NSV Liidule.

29. aprillil teostati mittekommunistidest sõjaväelaste seas esimene puhastus, mille tulemusena hukkus 3000 inimest. Vana riigikorra pooldajate vastu korraldatud repressioonid nõudsid kokku umbes 10 000 ohvrit. Poliitilistel põhjustel vangistati esimesel punasel aastal 14 000-20 000 inimest. Silmitsi maadvõtva vastuseisuga riigipöördele, võtsid Afganistani kommunistid, abiks Nõukogude nõuandjad ja kasutusele terrori. 1979. aasta märtsis pommitas NSV Liidu lennuvägi mässavat Herati linna ja selle garnisoni, mis oli langenud ülestõusnute kätte ega kuu¬letunud kommunistidele. NSV Liidu sekkumise ajendiks olnud kodusõja episoodis hukkus erinevate allikate andmetel pommitamise ja ülestõusu mahasurumise käigus 5000 - 25 000 inimest. Aprillis ja mais 1979 levisid rahutused ning haarasid maapiirkondade kõrval ka linnu, lisaks Heratile veel Kandhari, Jalalabadi ja Khosti, kuid ei ülestõusnud ega valitsusväed suutnud saavutada märkimisväärset ülekaalu.

ARDP erinevate tiibade vahelise võimuvõitluse tulemusena tungis detsembris 1979 riiki NSV Liidu sõjavägi ja KGB eriüksused, kelle toetusel pandi paika NSV Liidule allunud valitsus. Algas okupatsioonivastane sissisõda, sest hõimud ja 90% islamistlik rahvastik ei soovinud alluda Kabuli valitsusele. Võimu haaramine Moskva käsutäitjate poolt lagundas ühiskonnakorraldust ja riigi majanduse, mis kohanes NSV Liidule kasuliku sõjavajadusega. Arenes välja sala¬kaubandus relvade ja narkootikumide näol.

Sissetungi algusest saadik koondusid Nõukogude rünnakud neljale põhilisele regioonile: piirialad, Pandzhširi org, Kandahari ümbrus lõunaosas ja Herati ümbrus idaosas.  Vaatamata sellele ei saavutanud venelased ega Afganistani kommunis¬tid kogu sõja jooksul kontrolli rohkem kui 20% territooriumi üle. Erinevalt teistest konfliktidest nagu Vietnami sõda, millega Afganistani on võrreldud, ei kajastatud selle sündmusi meedias ning meieni pole jõudnud toi¬munust kuigi selget pilti. Tegemist oli kõikehaarava ülestõusuga, milles vahendeid ei valitud. Selle totaalsõja kõige raskem faas langes ajavahemikku 1982-1986 ning taganemi¬ne leidis aset aastatel 1986-1989. Kuni 200 000 pealine Punaarmee kombineeris rahvastiku hävitamiseks totaalsõja „põletatud maa" taktikat ja süstemaatilist massiterrorit.

Nõukogude okupatsiooniväed püüdsid vastupanukoldeid hävitada vahendeid valimata. Selleks kasutasid nad laiaulatuslikku terrorit: tsiviilelanikkonna pommitamist, hirmutamise eesmärgil toimunud külade hävitamist ja massilised hukkamisi, kättemaksust kantud sõjakuritegusid ja inimeste kodudest väljaajamist. Afganistani maapiirkondi pommitades kasutas Nõukogude õhuvägi intensiivselt napalmi ja fosforit ning mitut liiki bioloogilisi keemiarelvi. Kümneid miljoneid maamiinide paigutati põhiliselt julgeolekutsoonide ümbrusesse või heideti helikopteritelt põllumajanduspiirkondadesse, et muuta maad harimiskõlbmatuks. Arvatakse, et ainuüksi maamiinid muutsid invaliidideks vähemalt 700 000 inimest, olles suureks ohuks tänapäevani. Tsiviilelanikkonna terroriseerimiseks olid venelased võtnud sihikule ka lapsed, kellele visati muuhulgas lennukitest alla eluohtlikke ja sandiks tegevaid „mänguasju”. Õudsete mälestuste hulka kuuluvad lood tankide all lömastatud inimestest, helikopteritelt alla heidetud naistest, surmaga lõppenud kirjeldamatutest piinamistest. Terrorit kasutati ka ellujäänud laste puhul. NSV Liitu saadeti 30 000 kuue- kuni neljateistaastast last, kus neist koolitati lapsspioone, kelle ülesandeks oli imbuda vastupanuliikumisse.

Repressioonid toimusid erilistes AGSA (Afganistani Huvide Kaitsmise Orga¬nisatsioon) vanglates, millest sai 1980. aastal KHAD (Riigi Luureteenistus) ja 1986. aastal WAD (Riigi Julgeoleku Ministeerium). See organisatsioon sõltus otse¬selt KGB-st nii rahastamise kui instruktorite osas. Nõukogude Afganistan oli muutunud hiiglaslikuks koonduslaagriks, kus opositsiooni liikmeid süstemaatiliselt vangistati ja piinati. Kõiki¬des suurtes linnades olid spetsiaalsed vanglad, kus kinnipeetuid piinati ja suures osas tapeti. 1986. aasta suvel loendati Kabulis 52 000 ja Jalalabadis 13 000 vangi ning üle riigi ligikaudu 100 000 poliitilist vangi. KHAD, mis koosnes 70 000 afgaanist (nende hulgas 30 000 tsiviilisikut), kelle tegevust kontrollis 1500 KGB ohvitseri oli konfiskeerinud pealinna ja samuti teiste suuremate linna¬de ümbruses sadu eramuid, mida kasutati vanglate ja sõjaväe tugipunkti¬dena. Kurikuulus Pol-i Tšarki vangla vallutati 19. aprillil 1992, mais kaevati välja ühishaud 12 000 laibaga. Vabastada oli jäänud 4000 inimest.

Amnesty International'i kohaselt oli Afganistani sõja põgenikud suurim omataoline grupp maailmas. 1983. aasta alguses loeti Afganistani 15-miljonilise elanikkonna juures ligemale 3 miljonit põgenikku. 1984. aastal ületas põgenike arv 4 miljoni piiri, mis tähendas, et riigist oli pagenud neljandik kogu rahvastikust. 1990. aastate algu¬ses loeti põgenikke juba 5 miljonit. Afganistanist lahkunud inimestele lisandus veel ligemale 2 miljonit sisepõgenikku, kes lahkusid mägedesse sõja või repres¬sioonide hirmus. Välispõgenikud seadsid end põhiliselt sisse Pakistanis (üle kahe kolmandiku), üks kolmandik lahkus Iraa¬ni ning ainult vähestel õnnestus jõuda Lääne-Euroopasse ja Ameerika Ühendriikidesse. Kogu riigi territooriumil oli tulnud varjupaika otsida peaaegu pooltel afgaanidel, kelle lahkumine oli otseselt tingitud terrorist, mida Nõukogude sõjavägi ja selle Afganistani abijõud laiaulatuslikult kasutasid.  Hinnanguliselt 80% afgaani haritlastest pages 4. juulil 1982 oma kodumaalt, järelejäänud riigi vaimne eliit hävitati suures ulatuses.

1988 võeti vastu uus põhiseadus ning ÜRO eestvedamisel kirjutasid Afganistan, NSV Liit, USA ja Pakistan alla leppele, mis määras kindlaks NSV Liidu väeosade väljaviimise ajakava. Pakistani ja Ameerika Ühendriikide varjatud abiga saavutasid mudžahiidid külma sõja aegse üliriigi taganemise Afganistanist 1989. aastal.  NSV Liit oli kulutanud sõjas igal aastal 2 - 3 miljardid USA dollarit ning kaotas kokku tapetute ja haavatutena 13 833 meest. Afgaanid saavutasid sadade tuhandete ohvritega iseseisvuse, kuid ei suutnud sõjas laastatud riigis tagada stabiilsust. Poliitiliste fraktsioonide, usu- ja hõimutülide pinnal kestis kodusõda ÜRO vahendusüritustest hoolimata edasi.

Aastaid 1989-1992 iseloomustas Muhammad Nadžibulla hoidmine riigi eesotsas, sest temas nähti Mihhail Gorbatšovi rahvusliku lepituspoliitika toetajat. Nadžibulla kommunistlik valitsus, mis oli 1990ndateks üks kodusõjas osalevatest kildkondadest langes alles 1992. aasta aprillis. Kuni kommunistliku režiimi lagunemiseni massiterrorit kasutanud president tapeti  Kabulis Talibani poolt omakohtu korras 1996. aasta septembris.